Kristel Sarrik
Kristel Sarrik
ESTO vältel ja teel Hohenfelderi õlletehasesse küsisin osavõtjatelt, millised on nende muljed ESTOst, miks nad sellest osa võtavad ja kas ESTOsid peaks edasi korraldama. Alljärgnevalt nende vastused.
Mati Lepik Rootsist: Muljed on suurepärased, siin on koos positiivsed ja rõõmsad inimesed, loengud olid huvitavad, ilm on ilus olnud, korraldus on hea. Tore oli laulda rahvapeol koos teiste eestlastega. ESTO on kohtumispunkt kõgile eestlastele, mitte ainult väliseestlastele.
Millevi Ets Baltimore: Seekord on vaiksem ja rahulikum, aga ikka väga kena. Münster on ilus linn. Olen siin koos oma vanematega ja mulle on see kolmas ESTO. Loomulikult peaksid ESTOd edasi toimuma.
Agu Ets Baltimore: Minu muljed on positiivsed. Mulle meeldib, et see on väiksem ja rahulikum, siis ei kao estolased linnamassi ära. Torontos ja New Yorgis kadusime linnas ära, olime nagu nagu tilk meres. Rahvapidu liigutas oma kokkutõmbava muusika ja tantsuga. See on see, mis meid seob eestlastena välismaal. ESTO tähendab minule mitut asja, eelkõige eestlaste ühtekuuluvust, varem olime üksteisest eraldatud. Loodetavasti aitavad ESTOd parandada lõhesid ja müüre välis- ja kodueestlaste vahel. ESTOd peaksid kindlasti edasi toimuma, näiteks järgmine kord Helsingis või Peterburis, kus on suured eestlaste kogukonnad. Peaksime eeskuju võtma shotlaste ja iirlaste festivalidest, et kinnitada kuuluvust ühte rahvusgruppi.
Guido Sooläte Eesti (ansamblist Tarvas): Muljed on vapustavad. Meie ansambli liikmetele on see esimene ESTO. Kui me tulime siia, siis ei olnud me nii meelestatud, kuid mida päev edasi, seda suurem tunne on hinges. Rongkäigus oli ikka võimas tunne, olla koos eestlastega nii paljudest riikidest. On olnud mitmeid toredaid kohtumisi, sain näiteks ühelt 90-aastaselt teada huvitavat infot Tartu kohta. Olen kõrva taha pannud ka mitmeid sõnu väliseestlastelt, mida Eestis enam ei kasutata. Kindlasti peaks ESTOd saama suurema toetuse Eestist, näiteks kultuuriministeeriumist. Meie omalt poolt proovisime Eestis raadio ja muu meedia kaudu teada anda, et läheme ESTOle. Ainuke, kuhu löögile saime, oli Elmari raadio. Tundub, et suured päevalehed ja TV pole sellest eriti huvitatud, ehk võiks korraldajad edaspidi ühendust võtta väiksemate ajalehtedega. Välismaal võiksid suuremad eesti kogukonnad teha suuremat lobi, et omalt poolt kaasa aidata.
Raul Kivi Eesti (ansamblist Tarvas): Kurb on see, et Eestis teatakse ESTOdest nii vähe. Paljud arvavad, et ESTO on üks suur õllesummer kusagil välismaal, aga see pole ju tõsi. Meie ansambel arvab ühehääselt, et ESTOd peaksid kindlasti ja mitte ainult kultuurilisel tasandil edasi toimuma. Eilne rahvuskongressi külastus näitas, et ESTOde poliitiline missioon pole kadunud. Need eestlased, kes elavad mujal maailmas annavad kokku väga suure Eesti mastaabi, igas riigis on nende näol tükike Eestimaad.
Peeter Grünald San Franciso: Muljed on väga head. Rongkäik, rahvapidu on olnud väga emotsionaalsed ja kindlasti on selline ka tänane valguspidu. Minu abikaasa on siin sündinud ja ta tahtis kohata vanu lapsepõlve sõpru. Ise olen ka Saksamaaal osaliselt üles kasvanud. Varem korraldati ESTOsid omaenda võimete ja esinejatega ning iseendale. Enam see nii pole, siin on pea kõik esinejad Eestist. ESTOd on tähtsad ka edaspidi, aga neid on raske korraldada. Tulevik sõltub ju majanduslikust olukorrast ja kes tahab ning on võimeline neid korraldama. Oli väga huvitav, et Saksamaa võttis selle enda peale. See on nendest julge samm, sest neid on ju vähe. Olen ise Lääneranniku eesti päevi organiseerinud ja tean, mida tähendab selliseid suuri üritusi korraldada. Kaliforniast siia tulla on väga kallis lõbu, meie oleme siin ja oleme selle üle õnnelikud.
Linda Pett USA: Peamine põhjus, miks ma siia tulin, oli tähistada oma lahkumist Eestist 65 aastat tagasi, kui jõudsin Frankfurti. Lähen sinna pärast Münsterit ja jään mõneks ajaks. Minu esimene poeg sündis Saksamaal 60 aastat tagasi. Võrreldes eelnevate ESTOdega on see kõige väiksem, meid on alati palju rohkem olnud. Aga arvestades seda, et esimene generatsioon lahkus Eestist üle 60 aasta tagasi ja meid jääb järjest vähemaks, siis pole see ka ime. Noored pole koondunud sama moodi kui meie omal ajal. Teie, noored, võiksite ikka edasi tegutseda ja järgnevaid ESTOsid korraldada. Hoidke üksteisega kontakti!
Madis Linask Connecticut: Olen Eestis sündinud, elasime Saksamaal Geislingeni laagris enne USAsse minekut. Muljed ESTOst on vahvad. Omal ajal oli suur kaklemine, et ESTOt ei saa korralda Austaralias, et kauge jne. Aga see toimus ja oli väga tore. Mul on hea meel täna, et Siberi eestlased said tulla. ESTOsid on vaja, sest see on suurepärane võimalus kokku saada, et me ei tunneks ennast oma maades üksi. ESTOd annavad hoogu ja vastupidavust. Riias olin väga pettunud, et väliseestlastel nagu polnudki võimalik esineda. Siin oli meil võimalus laulda ja tantsida. Hea, et on esinejaid Eestist, sest oma jõududega ei suuda me enam kava kokku panna.
Tiiu Hanson Connecticut: Minul on väga head muljed. Kõige rohkem on meeldinud sõprus, alati pole kõik nii sõbralikud, aga siin on, nagu tunneks igatühte. Minule on see kaheksas ESTO ja passi ostsin juba enne tulekut. Arvan, et kõik on hästi korraldatud. ESTOd peaksid absoluutselt edasi toimuma. Peame näitama, et väliseestlased on olemas. Kindlasti peaks ESTO toimuma väljaspool Eestit. See on kõigi eestlaste pidu, ainult et väliseestlased korraldavad.
Indrek Linask Connecticut: Mulle meeldis, et Peterburist ja Siberist olid rahvatantsijad. ESTOsid peab ilmtingimata veel olema, sest kuidas me muidu saaksime ühendust hoida sellistel aladel. ESTO aitab ka inimestel kontakte suurendada. Need kokkutulekud ei peagi olema liiga suured, piisab kui arvestada 2000 või veelgi vähema osalejaga. Varem püüti külastajate arvuga üksteist üle trumbata.
Ülo Anson: Münster on puhas linn ja ilusti üles ehitatud peale sõda. ESTO on olnud väga meeldiv, korraldus oli hea. Ainult kaks üritust läksid omavahel konflikti. Mulle meeldis, et polnud palju üritusi korraga, ei pidanud valima ja vaba aega oli piisavalt. Kultuurilisest osast oli tore sammumine läbi vanalinna, laulmine ja rahvapidu, kui osavõtjad kõndisid ridade vahelt läbi ja tõmbasid vaatajaid kaasa. Minu jaoks oli tähtis Aadu Musta loeng.
Loomulikult peaksid ESTOd edasi toimuma, aga vaadates majanduslikku olukorda, siis järgmine kord kas Rootsis või Kanadas. ESTO tähendab mulle ühte kena suvist vaheldust, kokkusaamist vanade tuttavatega. Võtan seda rohkem kui seltskondlikku üritust. Poliitiline osa on vaibumas, resolutsioone võib vastu võtta, aga see pole tungiv nõue ja vajadus. ESTO on kõigi eestlaste pidu. Mulle on see üheksas ESTO. Rahvast saab meelitada rohke reklaamiga, kui majanduslik olukord pole kitsas. Seekord oli reklaami väliseesti lehtedes küllaga.
Rein Asu Rootsi: On olnud väga huvitav ja kuidagi teistmoodi. Võib-olla on see väiksus, mis tegi, et olen saanud rohkem inimestega kohtuda ja tuttavaks saada, lihtsam on suhelda. Meeldisid väga Kristjan Randpalu ja Boris Baggeri esinemised. Huvitav oli ka perekond Ots, eriti Jaan Ots, kellel oli kuldne pasunahääl. Minu jaoks polnud kunagi küsimus ESTOle mitteminemises. See on väliseestlaste kokkutulek ja nii palju, kui on võimalik, tuleb neist osa võtta. Minu jaoks on ESTO tähtsam kui laulupidu.
Kui lõppes rahvapidu, siis öeldi, et ESTOl on uus siht ja eesmärk. Väga huvitav oleks teada, mida sellega silmas peeti. Eks ÜEKNi juhatusel tuleb nüüd veidi läbi mõelda. ESTOd peaksid edasi tutvustama väliseesti kultuuri või peaks sellel suurem rõhk olema. Eks see on kriitika meie endi kohta. Kõik Rootsi koorid oleks pidanud siin esinema. See ESTO poleks aga ilma kodueesti esinejateta toimunud, nad andsid jumet juurde. Tuleks leida kuldne kesktee, peame katsuma eri asju ühendada.
Evi Lepik Rootsi: Muljed on väga meeldivad. Mulle meeldib ESTOde mõte - anda eestlastele võimalus kokku saada ja tunda uhkust oma päritolu üle. Neid võimalusi pole ju liiga palju. Tore, et ESTO toimus linnas, kus kõik on jalutuskäigu kauguses. Loomulikult võiks rohkem inimesi olla. Mulle väga meeldis Urmas Kärneri kommentaar rahvuskongressil, et ESTOd on neile, kes tahavad tulla ja meie, kes tahtsime tulla, meil on siin kena olla. Üritusi on mul raske pingeritta seada. Tore oli korp! Filiae Patriae südamlik ja spontaanne kohtumine, meid oli umbes 15 naist üle maailma.
Eestlane olla on midagi erilist, selleks võiks varuda paar päeva iga nelja aasta tagant, teistel päevadel saad tegeleda oma tavaliste asjadega. Minu jaoks oli suur elamus 1980. a. Stockholmi ESTO, kus meid oli tõeliselt palju koos. Kohtumisvõimalusi tuleb leida ja nad on seda väärt. Ma mõtlesin ka, kui Eesti sai vabaks, et kas ESTOsid on enam vaja. Võib-olla võiks hoopis Eestis kokku saada. Aga siis ütlesid minu lapsed, et on ju veel teisi nagu nemad, kes ei valda eesti keelt täiesti vabalt, kes on pidanud oma teistmoodi nime kaitsma ja kes on kasvanud võõras ühiskonnas, kellel on teised kogemused. Tore on kokku saada nendega, kes jagavad samu kogemusi. See ei välista ju kohtumisi kodueestlastega.
Sellistes väiksemates intiimsemates seltskondades on teistmoodi tunne. Selline väikse küla tunne, et kõik tunnevad kõiki kuigi ei tunne. Räägid kõigiga vabalt, kellel on ESTO märk rinnas. Tallinnas sa ei lähe ju juurde inimestele ja ei alusta tutvust. Eestlus ja ESTOd on avatud kõigile, kes soovivad sellest osa võtta, sõltumata keeleoskusest ja päritolust. Mina sooviksin, et oleks üritusi ka lastele, noortele ja nendele, kes ei valda eesti keelt.
Jaak Rakfeldt Connecticut: See ESTO oli vaikne ja väike. Minule läksid südamesse koorilaul ja rahvatantsijad ning inimsuhted. Tore oli vanu suhteid värskendada ja uusi sõlmida - nii peabki üks ESTO olema. ESTOd peavad kindlasti edasi toimuma, mitte nii suurelt nagu vanasti. ESTOd on mõeldud Eesti jaoks, Eesti vajab väliseestlust. Mulle on see seitsmes ESTO. Kui ma peale 1972. a. Eestis käisin, siis otsustasin, et tahan rohkem eestlusega seotud olla. See oli pöördepunkt minu elus, sest olin siis üsna ameeriklastega kokku sulanud.
Veljo Areng:USA Üldiselt on mul päris keskpärased elamused, kõik üritused on ju korda läinud. Arvan, et kõik kes siin olid, on rahul. Igal ESTOl on midagi sassi läinud. Negatiivne oli ehk, et samal ajal toimus kaks kongressi, aga see on väike asi. Tulin ESTOle, sest olen kõikidel teistel käinud. Olen kuulnud, et kõik soovivad, et ESTOd edasi toimuksid, aga siin on väga lihtne praktiline küsimus vaja lahendada. Kes on nõus korraldama? Seda vabatahtlikku kätt ei tõuse kusagil.
Malle Tael ja Inge Puskar Los Angeles: Muljed head. Rahvapidu oli haruldane, eriti rahva spontaanne ühinemine ja tantsimine. Tore oli näha neid noori talente, eesotsas Otsade perega. Neid nähes on uhke olla eestlane. ESTO on ka kultuurne elamus, rahvatantsu ja ilusaid rahavariideid ei näe näiteks iga päev. ESTO aitab eestlust säilitada ülemaailmselt, suuremalt kui see asukohamaades võimalik on. Juba see meeleolu siin on fantastiline. Meeldis ka Filiae Patriae kohtumine. See ESTO oli palju väiksem ja kindlasti on põhjus selles, et ühele aastale sattusid ka laulupidu Eestis ja Läänerannikupäevad USAs. Paljudele USAst käib kõigist kolmest peost osa võtmine üle jõu. Läheme edasi laulupeole ja loodame seal oma tuttavaid näha. Tuleviku suhtes oleme natuke skeptilised, ESTOdel käijad jäävad vanemaks ja noori on vähe.
Tiia Remmelsoo Toronto: Olen väga vaimustatud, olen käinud kõikidel ESTOdel. Seekord on õhkkond intiimsem, sest on vähe rahvast. Igatahes au korraldajatele. Kõige sügavama elamuse jättis rahvapidu ja lauljad Siberist. Aga ka kohtumised Saksamaa eestlastega, Münsteri vanalinn ja rongkäik. ESTOd peaksid jätkuma, see on hea võimalus eestlastel kokku saada ja üksteist tundma õppida. Praegu on vist probleem tegijate vähesuses. Kui ESTOsid Eestis korraldada, siis kindlasti väiksemates linnades või saartel. Oluline on, et asukohamaade juhtivad isikud ja organisatsioonid innustaksid ESTOle minema, Torontos seda kahjuks ei olnud. Münsteri linna oleks võinud rohkem reklaamida.
Ingrid Randsalu Torontost: Tore on olnud, kõige rohkem meeldis rahvapidu. Olen varem esinenud võimlemisega New Yorgi ja Rootsi ESTOl. Edaspidi peaks ESTOd jätkuvalt toimuma väljaspool Eestit ja mitte samal aastal laulupeoga.
Matti Teder New Jersey: Mulle meeldis, et kõik üritused toimusid lähestikku, et ei pidanud pikalt kõndima. Toredad olid avamine kirikus, rahvatants vanalinnas ja rahvapidu, mis polnud küll traditsiooniline. ESTOd peavad edasi toimuma, sest üheskoos on vastupanu suurem.
Arne Randsalu Toronto: Väga hästi on korraldatud, aga osavõtjaid on vähe. Sügavama mulje jättis rahvapidu. Huvitav, et Kanadast on väga vähe inimesi. Osaliselt on see ehk tingitud sellest, et ESTO toimus liiga vara sel suvel, meil koolid alles käivad. Lastekoor ja meeskoor lähevad laulupeole. ESTOd võiksid edasi olla, aga eraldatud laulupeost. Uuesti peaks läbi arutama põhimõtte, pole enam seda poliitilist suunitlust. Nüüd on uus generatsioon peale kasvamas ehk on neil uued mõtted. Las ta siis olla vahepeal rahulikum ja väiksem. Loodetavasti ärkavad ESTOd tulest uuesti. Mina käin edasi hea meelega.
Helle Kvikangur Eesti: Ei osanudki ette kujutada, mida ESTO endast ette kujutab. Meelde on jäänud soojus ja mõnus ehtne tunne, esinemised raekoja taga väljakul, Peterburi, Siberi ja Eesti esinejad. Oleme ostnud üksikud pileteid, sest ei leidnud, kust oleks saanud Eestist ESTO passi osta.
Ene Tuvikene Eesti: Kogemused on ilusad ja meeldivad, rahvast võiks rohkem olla. Sügava mulje on jätnud kohtumised vanemate eestlastega, kuulata nende elulugusid, ega neil kerge pole olnud. Minu sugulased on ka mööda ilma laiali. Olen eluaeg ESTOle tahtnud minna, aga Riiga ei kippunud, kuid tahan järgmisele minna. Oleme käinud peaaegu kõikidel üritustel. Soovitan kõigile ESTOle minna, siis saad alles aru, mida tähendab eestlane olla. Kodus on kiire elu ja tempo ja ei saa sellest aru. Noored välismaal üles kasvanud eestlased käige ka ESTOdel!
Aino Kiiver Eesti: Muljed on väga vahvad. Mõjuvama elamuse jättis filmi ”Peod täis pisaraid” vaatamine, nutsin mitu korda. Kodumaal elades ei saanudki aru kui palju ettevõtlikkust ja tahtejõudu on väliseestlastel olnud. See oli vägi, võim ja jõud, mis meid kaitses ja aitas vabaks saada. Ikka peaks ESTOd toimuma, koosolemist ja tunnetamist on meil kõigil vaja nii Eestis kui väljaspool.
Jüri Talva Havai: ESTOd on väiksemaks jäänud. Muusika oli siin hea ja toredad on olnud kohtumised teistega, mõnda tuttavat näed ainult ESTOdel. Eestlased on mööda maailma laiali ja ei saa alati Eestisse minna, seega on hea, et ESTOd toimuvad ka edaspidi. See hoiab eestlasi kokku. Kultuurivahetus on tahaplaanile jäänud. Kui ma olin noor, siis laulsin ja tantsisin ka ise. ESTO on kõigile eestlastele, mitte ainult väliseestlastele.
Havail on eestlasi umbes kümme. Saame paar korda aastas kokku, tähistame üksteise juures EV aastapäeva. Eestlased töötavad Havail nagu kõik teised, ainult et ilm on soojem ja saared on ilusad. Mina olen seal elanud 39 a. Olen sündinud Austrias ja üles kasvanud Connecticutis. Irjaga saime tuttavaks New Yorgi ESTOl. Eestis oleme käinud ainult mõned korrad, sest sõit on pikk ja kulukas. Siit läheme edasi Tallinna laulupeole.
Ilmar Sein Austraalia: Siin on päris hästi kõik läinud. Oleks võinud ehk üks päev lühem olla. Organiseerijad on ikka väga suure töö teinud, müts maha nende ees. Kahju, et neil pole ise niipalju aega olnud üritustel osaleda. Münsteris on umbes kümme Austraalia eestlast ja üks Uus-Meremaalt. Olen käinud kõikidel ESTOdel, sest tore on näha esimese põlvkonna väliseestlasi, kelle esimene keel on eesti keel. Mina ise olen juba teisest põlvkonnast. Oleks hea kui ESTOd edasi toimuksid, et saaks eesti keelt rääkida. Nüüd ei saa enam oma jõududega neid korraldada ja peab Eestist esinejaid tooma. Võib-olla peaks tegema hoopis väliseesti päevad Eestis. Või ühendada ESTO näiteks Läänerannikupäevadega, seal on juba organiseerijad olemas.
Mina ise aktiivselt eesti organisatsioonides kaasas pole. Austraalias tantsib 20-25 inimest edasi rahvatantsu ja tore, et neil selle vastu huvi ikka veel on. Meeskoor on lõpetanud tegevuse, samuti pole enam skaute, aga naiskoor laulab edasi.
Aune Valk ja Kristel Karu
ESTOl oli ka kaks teadlast Eestist, kes kogusid andmeid oma uurimustöö jaoks. Aune Valk ja Kristel Karu kuuluvad teadusprojekti, mis uurib eestlaste identideeti Eestis ja välismaal. Teadusprojekt kuulub Eesti Kirjandusmuuseumi etnomuusikaloogia osakonna alla ja seda juhib Triinu Ojamaa. Kokku on neid kaheksa, nendega sama teemat uurib veel kaks inimest ja Ingrid Rüütel tegeleb ühe teise teemaga.
Kuna Münsteris on palju väliseestlasi koos ja nendelt on andmete kogumine kõige keerulisem, siis otsustati ESTOt ära kasutada. ESTO on huvitav ka oma kultuuriprogrammi poolest. Aune arvas, et ega nad poleks siia tulnud, kui poleks olnud sellist tööülesannet. Aune ja Kristel uurivad täpsemalt, millist rolli mängib muusika avatud eesti identiteedi kujunemisel. Alustati 2008. a. ja lõpetada plaanitakse 2013. a. Münsteris soovitakse koguda kokku 50 ankeeti ja teha kümme intervjuud. Andmeid on juba kogutud Soomes, Rootsis ja Kanadas. Teadustöö tulemuseks on artiklid ja raamat. Kuid nad tahavad, et uurimusel oleks ka praktiline väljund ettepanekute näol, näiteks integratsioonifondile, rahvastikuministrit enam pole, seega kellelegi, kes selle teema eest nüüd vastutab.
Aune sooviks, et eestlased Eestis ja välismaal ning teised etnilised grupid Eestis tunneksid rohkem ühtekuuluvustunnet omavahel, et need grupid ei kasvaks lahku. Teatud grupp eestlasi leiab, et on nö päriseestlased, teised etnilised grupid ja väliseestlased, et kõik ei kuulu samasse gruppi, kellega ühtekuuluvust tunda.
Aunet rabas ESTOl suurepärane ja imeline jazzkontsert. Rõõm oli siin kohata nii kõrgel tasemel eesti kultuuri. Tema arvates on siia tulnud eestlased väga avatud ja sõbralikud, kes näevad maailma avaralt. ”ESTOde traditsioon peaks jätkuma, sest eestlaskond välismaal ju kasvab. Oluline on säilitada vanade ja uute minejate/tulijate seotust Eestiga. Tundub, et tähtis on võimalus kokku tulla. Kindlasti on vajalik välis- ja kodueesti kultuuri vahetamine, kuid laiem kõlapind peaks olema väliseesti kultuuri tutvustamisel. Mina olen ise sellest väga huvitatud, aga ise küsimus on, kas see peab toimuma Eestis või välismaal. Oleneb, kes on sihtgrupp ja mida tahetakse ESTOga pakkuda,” leidis Aune.
Kristel Karu jaoks on ESTOde mõte väliseesti kultuuri tutvustamine kodueestlastele ja sellisel juhul tekib küsimus, kas seda on mõtet teha välismaal. Münsteris on oluline näidata sakslastele, et Saksamaal ja mujal maailmas elab palju eestlasi, kes on siia kokku tulnud.
Kokkuvõttes võiks öelda, et enamus jäid ESTOga väga rahule ja loodeti, et neid toimub veel. Arvamused läksid lahku küsimuses, kus ESTOd toimuma peaksid. Minu jaoks oli väga kummaline, et Eesti meedia polnud ESTOst põrmugi huvitatud. Kohal polnud ühtegi ajakirjanikku või muu meedia esindajat. ESTO toimumisest võis lugeda napisõnaliselt alles peale ürituse lõppu. Kahjuks leiti, et laulupeo kajastamine oli palju tähtsam.
Tahan tänada kõiki, kes võtsid vaevaks oma muljeid Rootsi Eesti Päevalehele jagada. Samuti suured tänud Vaado Sarapuule Kanadast ning Karin Rummingule Saksamaalt, kes filmikaamera ja fotoaparaadiga aitasid X ESTOt jäädvustada.
KRISTEL SARRIK
