Eestis tähistati kirjandusõhtute ja raamatunäitustega „Kevade“ ilmumise suurt tähtpäeva. Olulisemad sündmused toimusid Palamusel, Tartus ja Tallinnas. Oskar Lutsu nimelises Tartu Linna Keskraamatukogus peeti „Kevadele“ pühendatud konverents, kus esinesid kirjanik Hando Runnel, klassiku majamuuseumi juhataja Liivi Rosenvald jt.

Kõne all oli ka Luts tänapäeva koolinoorte pilgu läbi. Seejärel tähistati Oskar Lutsu majamuuseumis „Kevade“ ekspositsiooni avamisega muuseumi 40. aastapäeva. Meeleolukaid katkendeid kirjaniku loomingust esitas näitleja Jaan Tooming. Muuseumi kauaaegne juhataja Heivi Pullerits mõtiskles muuseumi koha üle Tartu kultuurielus. Tallinna Bibliofiilide Klubis rääkisid 19. novembril „Kevadest“ Eerik Teder ja Jaan Toomla. Elvi Pirk jutustas oma mälestusi suurkirjanikust.

Juba vanad roomlased väitsid: habent sua fata libelli — raamatuil on oma saatus. See rahvatarkus kehtib ka meie lemmikraamatu „Kevade“ kohta.

Noor apteekriõpilane Oskar Luts kandis endas kaua elavaid mälestuspilte Palamuse kihelkonnakooli päevilt. 95 aastat tagasi, sügisel 1907 veetis Luts mõne aja oma vanemate uues elukohas Rakke jaama juures Miku talus, kus tal tekkis „üks veider mõte“, kirjutada kasvõi iseendale oma koolimälestusi. Oma memuaarides on kirjanik meenutanud: „Otsekui elusatena tekivad mu silme ette kõik need Tootsid ja Teeled, Arnod ja Imelikud… kogu see kihelkonnakooli kirev kompaljong. Nad ise kipuvad paberile. Veel samal õhtul alustan ma „Kevadega“, satun hasarti ja kirjutan, kuni lambist lõpeb õli…“ Valminud osade esimeseks kriitikuks oli Lutsu koolis käiv vend Theodor (hilisem tuntud filmimees). Kui poiss mõnd osa huviga luges ja naeris, siis oli Luts veendunud, et need episoodid on korda läinud; kui aga ei, siis tulid need leheküljed ümber töötada. Käsikiri valmis üksikute peatükkide kaupa igapäevase leivatöö kõrval Tallinna, Peterburi ja Tartu apteekides. Aega nõudis ka paljude lehekülgede viimistlemine ning käsikirja järjestamine, mis lõppes alles 1911. aastal. Suur pakk materjali jäi üle, põhiliselt neist saigi aasta pärast jutustuse teine osa.

Nüüd tekkis ootamatu tõrge. Neli kirjastajat, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid „Kevade“ tagasi. Ei juletud avaldada tundmatu autori teost, mis kujutas senikäsitlematut miljööd meie kirjanduses — koolielu. Kui Luts poleks ise olnud veendunud oma käsikirja headuses ja läbilöömises, siis võib-olla polekski meil olemas „Kevadet“. Autor võttis kuulda paari hea tuttava nõu, laenas apteegiomanikult ja sõpradelt raha ning lasi Postimehe trükikoja jutustuse esimese osa välja anda „oma kulu ja kirjadega“. Kui 5. novembril 1912 jõudis konnakapsa õite ja lehtedega kaunistatud „Kevade“ Tartus Postimehe raamatupoe aknale, oli see Lutsu elus üks õnnelikumaid päevi. Ta patseeris kümneid kordi kaupluse aknast mööda, pilk oma esikteosel ja tal tekkis tunne, et Oskar, sinust võib asja saada. Esimesed arvustused (A. Jürgenstein ja noor A.H. Tammsaare) olid tagasihoidlikud. Kuid lugejate hulgas oli neid, kellele raamat meeldis ja seda hakati üha rohkem ostma. „Kevade“ püstitas omamoodi rekordi — jõululaupäeval 1912 osteti seda ainuüksi Postimehe raamatupoest pisut rohkem kui 200 eksemplari (peaaegu 1/10 2100-sest tiraazhist), mis oli tolle aja kohta enneolematu läbimüük. Sellele aitas kaasa ka kirjaniku noorem vend Theodor, kes oli siis samas kaupluses müüja õpilane ja oskas ostjaid veenda, et „Kevade“ on tõesti huvitav ja hea raamat. „Kevade“ II osa (1913) ning enamik Lutsu hilisemaid töid ilmus juba Noor-Eesti Kirjastuse juures. Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamiskomisjon määras 1912. aastal Lutsule „Kevade“ eest 50 rubla ergutusauhinnaks, mis oli esimeseks suuremaks tunnustuseks.

Maal hakkas vastne raamat talust tallu külakorda käima. Aasta-aastalt võitis „Kevade“ üha enam lugejaid ja hindajaid. Sellest kujunes nii noorte kui ka täiskasvanute meelisteos. Mis oli selle põhjuseks? Esmajoones Lutsu muhe ja sädelev huumor, rikas ja isikupärane sõnavara, rahvalikud kujundid ja võrdlused (sassis nagu Kört-Pärtli särk), meeldejäävad ja kontrastsed karakterid, koomika põimumine lüüriliste stseenidega. Toots ja Kiir, Arno ja Teele ning teisedki tegelased muutusid varsti üldnimedeks. Lapsed lustisid Tootsi vempe ja seiklusi. Täiskasvanud nautisid kirjaniku sõnastusoskust ja huumori tagamaid, aga ka lüürilisi stseene ja maaelu meisterlikku kujutamist. Paljud elasid raamatut lugedes uuesti läbi omaenda koolipõlve. „Kevade“ paneb lugejate hinge helisema ja see on niisugune raamat, mida me ikka ja jälle kätte võtame ning leiame sealt enda jaoks midagi uut ja seniavastamatut. Vaino Vahing on kirjutanud: „Luts oli see, kes oma „Kevades“ tõi minuni kunsti mõiste.“

1930-ndail aastail aitasid „Kevade“ loetavust märgatavalt tõsta Andres Särevi, sõjajärgsel perioodil Voldemar Panso jt. dramatiseeringud ning eriti nende menukad lavastused. Suursündmuseks kujunes Arvo Kruusemendi väga lutsulik film (1970), mida vaadatakse ikka ja jälle kogu perega kas kinosaalis või kodus teleri ees istudes.

Juba pool sajandit on Palamuse ja selle ümbruse Lutsu ning „Kevadega“ seotud kohad olnud tuhandete matkajate Mekaks, kuhu tullakse mõne aja pärast jälle tagasi.

„Kevadest“, mida esialgu ei tahtetud avaldada, on saanud meie kõigi aegade kõige loetavam ja enim trükitud kirjandusteos. Varsti pärast ilmumist sai sellest meie raamatukogudes sageli laenutatud raamat. Uurimuse „Eesti NSV rahvaraamatukogu lugeja 1967“ andmeil oli „Kevadet“ lugenud 98%(!) kõigist lugejaist, ületades tunduvalt „Tõe ja õiguse“ I osa ja teised klassikalised tippteosed. Ka teistes lugejauuringuis on „Kevade“ loetavuselt esimeste hulgas. Äsjasel raamatuaastal korraldas Eesti Laste- ja Noorsookirjanduse Teabekeskus paljudes raamatukogudes küsitluse, mis on teie lapsepõlve lemmikraamatud. Vastajaid oli 2507 vanuses 6–86 eluaastat. „Kevade“ tuli auväärsele kolmandale kohale, algupärandite hulgas aga esikohale (võitjateks osutusid A. Lindgreni „Bullerby lapsed“ ja „Pipi Pikksukk“). „Nukitsamees“ pälvis 13. koha. Lemmikkirjanike hulgas oli O. Luts A. Lindgreni järel teine.

„Kevadest“ on seni ilmunud kodu- ja välismaal 19(!) eestikeelset trükki kogutiraazhiga peaaegu 370.000 eksemplari. See ületab tunduvalt „Mahtra sõja“, „Tõe ja õiguse“ jt. ilukirjanduslike teoste trükiarvu. Seega leidub üks või paar „Kevadet“ kõigis peredes, kus vähegi kirjandust hinnatakse. Oma trükiarvu poolest ühe elaniku kohta on „Kevade“ püstitanud maailmarekordi ja peaks kantama Guinnessi rekordite raamatusse. Soomlastel pole ju „Seitsmest vennast“ ega „Tundmatust sõdurist“ ilmunud rohkem kui miljonilist tiraazhi, rääkimata sellest, et mõni ameeriklaste või venelaste klassikaline suurteos või kaasaegne bestseller oleks välja antud 70 või 80 miljonis eksemplaris.

Eestlaste lemmikraamat on edukalt ületanud ka keelebarjäärid — seda on tõlgitud 13 keelde, sealhulgas inglise, läti, leedu, poola, rumeenia, slovaki, soome, tshehhi, ungari, ukraina ja vene keelde. Eriti palju lugejaid on „Kevadel“ venelaste hulgas. Tallinnas, Moskvas ja Leningradis on välja antud 13 trükki kogutiraazhiga üle miljoni eksemplari. Soomlased on Lutsu nimetanud Eesti Dickensiks, nii soomlased kui ka tshehhid on pidanud Joosep Tootsi Tom Sawyeri kaksikvennaks. Vene kriitikud on rõhutanud autori armastust laste vastu, elulisi karaktereid, tõetruudust ja suurt üldistusjõudu.

Lõpuks varieerigem Hando Runneli sõnu — Toots ja Kiir, Arno ja Teele, Lible ja köster on meie rahva jaoks samad, mis suurtes kirjandustes Tom Sawyer ja Huckleberry Finn, Don Quijote ja Sancho Panza, Hamlet, Shveik või Jukola vennad.

Märkmed: