1940. aasta juunis tulid Nõukogude poolelt uued nõudmised. President Päts tahtis moodustada uue valitsuse eesotsas August Reiga, Andrei Ždanov soovis aga Johannes Varest.
Pärast seda kui president Päts oli peaminister Jüri Uluotsa lahkumispalve rahuldanud ja kinnitanud ametisse Johannes Varese valitsuse, võttis president salaja ühendust oma kunagise suure vaenlase dr Hjalmar Mäega. President käskis dr. Mäel põgeneda Saksamaale ja andis talle volitused sõlmida oma äranägemisel EV presidendi nimel Saksamaal lepinguid, mis vähegi aitaks Eesti olukorda leevendada. Dr. Mäe suutis Saksamaale minna siis, kui toimus baltisakslaste Nachumsiedlung. Presidendi volitus jõudis Saksamaale aga Saksa saatkonna diplomaatilise postiga. On kummaline, et Uluotsa korraldusel keelustati välispassid juba 1939. aasta sügisel, mis takistas tuhandetel Eestist lahkuda. Samuti keelustati telefoni – ja raadioside välisriikidega.
Dr. Mäe soovitas ka presidendil salaja välismaale põgeneda, millest aga president keeldus. President ütles dr. Mäele, et ta on üksi jäetud, ka Tõnisson ja Mälk tervitavad punaseid.
Saksamaal pidas dr Mäe presidendi nimel läbirääkimise sealse välisministeeriumi ametnik dr. Kleistiga.
1941. aasta mai algul sõitis dr. Mäe Helsingisse ja võttis osa Eesti Vabastamise Komitee loomisest. Viimase poolt määrati dr. Mäe Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis.
Dr. Mäe määras ametisse ka uue Eesti suursaadiku Saksamaal dr Massakase, sest tema eelkäija oli surnud.
Aastatel 1941 – 45 oli dr. Mäe Eesti Omavalitsuse juht, (ka Saksamaal peale lahkumist Eestist 1944. aasta 18. septembril ), ja Saksamaa siseminister Himmler kõnetas teda kui peaministrit. 1945. aasta 24. veebruaril tunnustas Saksa välisministeerium eesotsas von Ribbentropiga Eesti iseseisvust.

Eesti Vabastamise Komitee koosseis:
dr. Mäe, major Kristian, Kotsar, advokaat Grau, dr. Massakas.
Komitee initsiatiivil loodi koos Saksa ja Soome luureteenistustega kaugluurerühm ERNA.