See on Osvald Timmase esimene ja siiani ainuke retrospektiivnäitus, kus on püütud kronoloogiliselt esitada kunstniku erinevaid stiile ja loomeperioode. Eesti kunstipublik tunneb teda peamiselt akvarellitehnikas looduse maalijana, kuid eksponeeritud on ka O. Timmase figuraalsed õlimaalid 1962. aastast, kui toimus tema esimene personaalnäitus ja läbimurre kanada kunstimaailma Torontos „Upstairs Gallery’s”. Samal aastal valiti ta ka Canadian Society of Painters in Watercolour liikmeks.
Timmas oli esimene eesti kunstnik, kellel õnnestus pääseda sel ajal väga prestiizhikate kunstnikeühingute Canadian Society of Artists (1967), American Watercolor Society ( esimese kanada kunstnikuna 1970) ja Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia (1972) liikmeks. Tema soovitusel valiti nendesse ühingutesse hiljem ka teisi eestlasi ja selles mõttes on tal olnud teedrajav roll paguluskunstis. Timmase näitused 1960. aastatel leidsid alati kiitvat äramärkimist Toronto suuremate ajalehtede kunstikriitikute poolt ja 1965. aastal toimunud personaalnäitus „Below Surface” Pollock Galeriis kujunes tõeliseks sensatsiooniks siinsetes kunstiringkondades. See oli esimene näitus, kus kunstnik astus publiku ette suuremõõtmeliste roostepruunides toonides akvarellidega, mis oli sel ajal täiesti uudne formaat ja avaldas mõju hilisemale akvarellikunsti arengule Kanadas.
Timmase küpse perioodi motiivistik pärast seda näitust on võetud loodusest, kus domineerivad vee ja maa-alused mikrokosmilised elemendid ja maastikuained, mis tihti on kujutatud läbilõikes või seestpoolt vaadatuna/tunnetatuna. Hilisemas loomingus, näiteks Mehhiko ja Lapimaa seeriates, esineb ka puhtamaid maastikumotiive.
Timmasel on akvarellitehnika täielikus kooskõlas sisulise kontseptsiooniga. Akvarellide meisterlik faktuur reflekteerib looduses leiduvaid detaile ilma otsese jäljendamiseta. Värvidel on lastud voolata nii, nagu vesi voolab looduses. Kunstniku maalimismeetod meenutab looduse protsessi: vesi kui algplasma, milleta elu pole võimalik – ühelt poolt näiline vabadus, teisalt siiski rangelt kontrollitud ja suunatud.
Pruunikad põhitoonid, mis on nii omased Timmase akvarellidele, on saavutatud otsese rooste, raudoksiidi kasutamisega. See on Osvald Timmase leiutis ja panus akvarellitehnika edasiarendamisele. Raudoksiidil on ka sisuline tähtsus Timmase maalides, mis tekkis vajadusest panna loodust originaalses seisundis kunstitöösse, simuleerida nii palju kui võimalik looduses eneses toimuvat protsessi. Selles suhtumises on paralleele 60ndate aastate Assamblage kunstivooluga Ameerikas. Timmasel on raud tähtsaim looduse element, mis on olemas igal pool: maakeras, mullakihis, inimese veres ja taimedes. Raudoksiidil on permanentsus, mis püsib läbi aegade ja annab Timmase töödele igaviku tunnetuse.
Näitusel on ka eksponeeritud Timmase geomeetrilised õlimaalid ja konstruktiivsed akvarellid 1968. aastast, mis omal ajal samuti pälvisid kanada kunstikriitikute heakskiidu. Looduse, maa- ja meremotiivid moodustavad siiski põhilise osa Timmase loomingust, ja võiks öelda, et Saaremaa kivised karjamaad ja mererannad, lapsepõlve vahetu kokkupuutumine loodusega, ongi olnud tema hilisema, küpse loomingu alglätteks ja inspiratsiooniks.
Näituse avab laupäeval, 15. novembril kell 12.00 Toronto Eesti Maja juhataja Raivo Remmel ja sinna on kõik oodatud.
