Olen alati arvanud, et mul on peas ja hinges paar raamatut, mida peaksin kirjutama. Hiljuti lugesin Nancy Burke’i liigutavat raamatut If I Could Paint the Moon Black, mis kirjeldab mu “tädi” Imbi Peebo Truumees elu lapsena Teise maailma sõja ajal, eesti okupatsiooni, uskumatult rasket elu kallil kodumaal ja kuidas eestlased põgenesid vabasse maailma. Minu generatsioon – esimene eesti generatsioon, kes sündis ja kasvas üles väljaspool Eestit – on neid jutte ja lugusid kuulnud sündimisest saadik. See on tähtis osa eesti ajaloost ja on hea, et inglise keeles sellest kirjutatakse.
Hakkasin mõtlema, mis puudub, on kirjeldus sellest, kuidas minu generatsioon oli mõjutatud, liigutatud ja muudetud eesti kultuuri tõttu, ammugi enne, kui me astusime ühtegi sammu kodumaa mullal või kui kohtasime oma Eestisse jäänud perekonna liikmeid või nägime Tallinna torne, mis paistavad sadamast. Kuidas me õppisime eesti keelt enne inglise keelt või miks meie noorpõlvesõbrad ei saanud aru, et pidime ka eesti koolis käima või miks inimesed ei mõista, et sööme vabatahtlikult ja suure rõõmuga verivorste jõuludel või kui uskumatult emotsionaalne on esimene reis kodumaale. Soovin kirjutada, kuidas Ameerikas minu elu on olnud hoopis teistmoodi just selle pärast, et olen eestlane.
Üks näide sellest, millest ma räägin. Kõige kallim on mulle abikaasa Steve. Tal oli a. 2005 väga raske südamelõikus. Alles kolmandal päeval hakkasid arstid teda unerohu mõju alt äratama. Olin muidugi nendel momentidel ta kõrval. Kui ta nägi mind, ütles ta ilusas puhtas eesti keeles: “Ma armastan sind.” Hakkasin nutma rõõmupisaraid. Arstid aga läksid paanikasse. “Ta ei valda enam inglise keelt, vaid räägib mingit võõrkeelt. Mida ta proovib meile ütelda?” Selgitasin kohe, et rahunege, ta ainult ütles mulle minu emakeeles, et armastab mind. Need olid kolm kõige ilusamat sõna, mida olen oma elus kuulnud. Eestlus – see on nii tähtis osa mu elust, kuigi elan Ameerikas ja olen ka uhke, et olen ameeriklane.
Ma ei taha aga, et see raamat oleks ainult minu elust. Nii pöördun teie poole ja palun, et saadaksite mulle “eesti momente” oma elust – kas rõõmsaid, kurbi või naljakad või mida iganes. Elamused, mis juhtusid ainult sellepärast, et kasvasite üles kahe kultuuri vahel – eestlus ja teie teine kodumaa. Mu lootus ja eesmärk on koostada lugu eestlaste eludest Ameerikas, Kanadas, Saksamaal, Austraalias, Rootsis, Argentiinas ja mujal, kaasa arvatud need välis-eestlased, kes on otsustanud Eestis elada! Palun aidake kirjeldada maailmale meie eluradasid, mis on nii rikastatud eesti kultuurist, keelest ja traditsioonidest!
Veel midagi… Ma annetan suure osa selle raamatu sissetulekust eesti ja ameerika abistamise ja kultuuri organisatsioonidele. Ja kui teie jutt jõuab raamatusse, siis annetan summa ka teie nimel teie valitud organisatsioonile.
Kui soovite koostööd (eesti keeles tiitel Kaks kodumaad), palun astuge minuga kontakti aadressil: .
Tänan kõiki, kellel tulevad meelde igasugused “eesti momendid” oma elust ja loodan, et jagate neid ja aitate mind selle suure ettevõtmisega!
Kaie Põhi Latterner
St. Petersburg, Florida, USA
Otsin koostööd raamatuks “Kaks kodumaad” Eesti Elu
Kultuur
TRENDING
