1944. aasta sügisel põgenesid kümned tuhanded eestlased välismaale. Nad võtsid kaasa kõige erinevamaid asju praktilistest tarbeesemetest perekonnaalbumite ja raamatuteni. Võeti kaasa ka kodumaa mulda, kalavõrke ja nii edasi. Üllatuslikult palju otsustati aga kaasa võtta ka Eesti kunsti.

Enamasti oli põgenemisega väga kiire ja on mitmeid juhtumeid, kus pagejal ei olnud aega hakata maali raamist lahti harutama. Selle asemel löödi nuga lõuendisse ning lõigati maal piki raami siseliistu välja. Sel moel õnnestus töö küll väikeste kadudega, aga siiski võõrsile kaasa võtta.

Nüüd, 80 aastat hiljem, on mitmed neist maalidest jõudnud tagasi kodumaale, kuid väga palju Eesti kuldaja perioodi kunsti on endiselt üle maailma laiali.

Eestis tegeleb 20. sajandi alguspoole ehk Eesti kuldaja perioodi kunstiga Enn Kunila kunstikollektsioon. See kollektsioon on aastakümnete jooksul korraldanud arvukalt näitusi nii Eestis kui ka väljaspool – Roomas Vittoriano muuseumis, Firenzes Novecento muuseumis, Helsingis Taidehallis, Brüsselis Euroopa Parlamendis. Eesmärgiks on Eesti kunsti säilitamine ja populariseerimine. Viimase viie aasta jooksul on kollektsioon leidnud ja Eestisse tagasi toonud paarkümmend maali ja skulptuuri, mis on hoolikalt restaureeritud ja osalevad taas näitustel.

Näiteks Konrad Mägi maal „Capri motiiv“, mis pagedes rutuga raamist välja lõigati, oli aastakümneid Rootsis, naastes mõned aastad tagasi Eestisse.

Samuti on Kunila kollektsioonis Aino ja Gustav Suitsule kuulunud Nikolai Triigi maalitud Aino Suitsu portree. Teos on väga dramaatilise ajalooga. Triik maalis teose 1914. aasta suvel Soomes. Aino Suits on jäädvustanud maalimise mitmes oma päevikusissekandes. „Tal on respekt minu vastu, tahab minust aru saada, et õiget portreed maalida,“ kirjutab ta kord. „Triik maalis ja maalis, kulmud kortsus ja pilt muutus enam ja enam selliseks nii nagu isegi tunnen ennast,“ lisab ta nädal hiljem.

Töö rippus Suitsude kodus ja Tartusse kolides võeti see kaasa. 1941. aasta juulipommitamiste ajal sai ka nende kodu pommitabamuse ning põles maha. Peaaegu kõik hävis ning see oli korvamatu kaotus kogu Eesti kultuuriloole – ainuüksi käsikirju olevat hävinud umbes 10 000 lehekülge. Ka Triigi maalitud portree hakkas juba tuld võtma, kuid õnneks jaksas noorem naabrimees teose siiski tulest välja tassida. Eestist põgenedes võtsid Suitsud maali kaasa ning see rippus nende Rootsi kodus aastaid, kuid on nüüd tagasi Eestis. Sarnaselt pea kõigi Kunila kollektsioonis olevate maalidega on ta restaureeritud, katalogiseeritud, osaleb näitustel, on avalikkusele ligipääsetav ka kollektsiooni kodulehel ning asub spetsiaalsete tingimustega hoidlas.

Kunila kollektsiooni on jõudnud teoseid ka Hollandist, Soomest, Taanist, Inglismaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, USAst ning isegi Austraaliast. Kõik need maalid viidi omal ajal põgenike poolt kaasa ning hoiti hoole ja armastusega alles. Ent aeg ja olud muutuvad. Uutel põlvkondadel on olnud kaasatoodud kunstiga tunduvalt nõrgem side. Paraku on olnud kuulda, kuidas mitmed Eesti kunstiajaloo jaoks pea hindamatud teosed on lõpetanud prügimäel või täiturul. Ometi oleksid nad Eestis väärtuslikud, neid osatakse hinnata ja hoida.

Seetõttu on viimastel aastatel võetud ette mitmeid samme, leidmaks üles ja toomaks kodumaale erinevate 20. sajandi esimese poole autorite teoseid. Konrad Mägi Sihtasutus, mille nõukogu esimees on Enn Kunila, on keskendunud Konrad Mägi teostele ning on kaardistanud senitundmatuid teoseid Kanadas, Soomes, Rootsis ja mujal. Enn Kunila kunstikollektsioon vaatab kunstiloole avarama pilguga ning otsib taga ka teiste autorite teoseid – Nikolai Triigi, Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Villem Ormissoni, Adamson-Ericu, Paul Burmani, Johannes Greenbergi, Aleksander Vardi ja nii edasi.

Enn Kunila sõnul on tema jaoks äärmiselt oluline leida mööda maailma laiali pihustunud Eesti kunstnike teoseid ning need tagasi Eestisse tuua. „Inimestel, kes need maalid omal ajal endaga kaasa viisid, oli teostega tugev emotsionaalne side ja pean sellest väga lugu,“ ütleb Kunila. „Ent sageli järgmistel põlvkondadel on see side paratamatult nõrgem või ka puudub. Olen kindlal veendumusel, et Eesti kunstnike teosed ei tohi vajuda unustuse hõlma ning nad võiksid jõuda ühel hetkel tagasi Eestisse, kus nad oleksid läbi näituste kogu eesti rahvale ja ka välismaa kunstipublikule teada ja nähtaval,“ ütleb Kunila.

Enn Kunila oleks tänulik info eest, mis on seotud seni avalikkuse eest varjul olnud Eesti kunstiteostega – kui soovite neist teada anda või müüa, kirjutage palun:enn.kunila@nginvest.ee.

Enn Kunila kunstikollektsiooniga saab tutvuda veebilehel kunilaart.ee.

Eero Epner, kunstiajaloolane

Eestlased Kanadas

TRENDING