Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
Saatuse tahtel tuli mul mõne aasta eest tollase võimuliidu saadikutele seletada pensionireformi paratamatust. Toeks kurvad kõverikud demograafilisest olukorrast ning tööealiste ja pensioniealiste inimeste arvust täna ja tulevikus. Tuli tõestada, et „jagamispension” ei pea olemasoleval kujul kaua vastu ning „kogumispension” võiks pakkuda lahendusi ja võimalusi.
Poliitikutele, teadagi, meeldib pigem jagada kui koguda, sest viimase tegevusega valimistel hääli ei võida. Nii kõlaski saalis sisult kentsakas, poliitiliselt aga täiesti mõistetav arvamus – kas poleks võimalik alustada pensionireformiga 50 aasta pärast. See oleks poliitiliselt valutum. Mis teha, ei olnud võimalik.
Poliitiline küsimus
Sisult samasugustele küsimustele tuleb vastata ka tervishoius ning leppida teadmisega, et vananevas ühiskonnas suurenevad kulutused inimeste tervisele igal juhul ja selle vastu ei ole vaja ega ka saa võidelda. Pensionidega võrreldes on seis inimlikus plaanis veelgi teravam, sest kõik areneva tervishoiu pakutav uus on õnneks varemolnust efektiivsem, aga paraku maksab rohkem. Nii et tee või tina – igal juhul tuleb rohkem maksta. Küsimus ongi selles, kes maksab. Kas kõik ühiselt või igaüks eraldi? See on puhtalt poliitiline küsimus, millele tuleb vastata poliitikutel, mitte aga arstidel-õdedel või paljukirutud Haigekassal.
Mulle näiteks meeldiks, et me maksaksime kõik koos senisest rohkem, eitamata seejuures ka omavastutuse vajalikust. Mõne teise erakonna mees on veendunud, et nüüd, kus rohkem raha kätte jäetud, peaksid inimesed rohkem ise tasuma. Ka see on aus vastus, kuigi mulle isiklikult vastukarva. Nii sõltuks inimese tervis ainult tema rahakoti paksusest.
Vastuse otsimise asemel kantakse aga juba mitu aastat põlengusse ämbriga vett. Tuleohutuse kui sellisega tegelda ei soovi keegi. Või ei julge, sest valimised segavad.
Kulutused jäävad
Tuleb tunnustada kõigi nende inimeste püüdlusi, kes juba mitu aastat väsimatult räägivad ja kirjutavad terviseedendusest. Ka see vajab ühist maksuraha palju rohkem, kui täna antakse. Tõesti, odavam on terve olla, kui hiljem haigusi ravida. Peaksime aga mõistma, et edendus küll vähendab ühiskonnas tehtavaid kulutusi tervishoiule tulevikus, kuid ei suuda neid täiel määral asendada.
Vähemalt meile mõistetavas kultuuriruumis ei jäeta abivajajat abita ja üldjuhul tervena ka siit ilmast ei lahkuta. Lisaks veel teadmine, et mitmed inimese tervisega seotud küsimused väljuvad arstide, õdede ja edendajate mõju alt. Elujärje paranemine annab meile võimaluse tervislikult toituda ja sellekohased teadmised on kindlasti vajalikud. Need teadmised ei aita aga seda osa rahvast, kelle ees seisab igapäevane küsimus – kas toituda? Kuna töötu riiklik abiraha on ka järgmisel aastal ainult 400 krooni kuus.
Või miks peaks laps loobuma talle huvitavast ja tulevikus ka tema tervisele tehtavaid kulutusi vähendavast spordiringist seetõttu, et ema-isa palk ei kanna seda välja? Või miks loeme erisoodustuseks seda, kui ettevõtja maksab kinni oma töötajate hambaravi, üürib nende tarvis spordisaali või ujula ning maksustame need kulud eraldi maksuga? Kui see on üldse mingi soodustus, siis soodustus tervishoiukulude vähendamisele tulevikus ja selle eest tuleks tänada, mitte täiendavat maksu koguda. Täna tehtavad kulutused inimeste tervise huvides tuleb vabastada tobedatest piirangutest, mis suurendavad meie kõigi kulutusi tulevikus.
Kulutused vähendatavad
On veel üks, seekord tervishoiu korralduslikku külge puudutav liigutus, mille abil tulevikus tehtavaid kulutusi vähendada saab. Täna on meil 80.000 ravikindlustamata isikut, kes peavad tegema täiendavaid kulutusi perearsti poole pöördumisel. Ja paljudel juhtudel jääbki pöördumata ning seetõttu on ravi hiljem kulukam. Kui tasuda üldarstiabi eest riigi-, mitte ravikindlustuse eelarvest, oleks see mure murtud. Nii, nagu täna tasutakse vältimatu abi eest, mis kõigile võrdselt kättesaadav.
Ravikindlustuses sel teel vabanev raha looks võimaluse riigi poolseks mõistvaks ja heaperemehelikuks suhtumiseks arstidesse ja õdedesse. Ettevõtja ei koolita kunagi oma kulu ja kirjadega töötajaid konkurendi tarvis. Meie aga teeme seda külma rahuga, sest siit saadud oskuste ja teadmiste eest makstakse mujal väärilisemat palka.
Pensionireformi tehes suutsid poliitikud omad puujumalad erakondlikesse kappidesse jätta ja lähtusid tervest mõistusest. Täpselt samasugust lähenemist vajab ka tervishoiutemaatika.