Möödunud laupäeval, 22. novembril tähistas Ottawa Eesti Selts oma 55. aastapäeva koorikontserdi ja piduliku õhtusöögiga. Kontserdil esines Akadeemiline Segakoor Ööbik Torontost.
Sündmus algaski kontserdiga, mis peeti kohalikus läti luterikirikus. Kui talaarides koor oli sisenenud, tervitas Ottawa Eesti Seltsi esimees kol. Margus Aruja nii lauljaskonda kui sajaliikmelist publikut ja andis „sõna“ koorile, kellest oli kohale sõitnud 30 lauljat.
Koor lõi kohe alguses pühaliku ning rahvusliku tooni, esitades Asta Ballstadti juhtimisel Aaviku „Püha, põline ja üllas“ ja Vettiku „Su Põhjamaa päikese kullast“. Koori repertuaar sisaldas ka Kanada eestlaste helitöid (Toi, Avesson ja Raid). Esimene pool lõppes haarava koorilauluga „Ta lendab mesipuu poole“ (Sarapik), mida juhatus Rosemarie Lindau.
Kontserdi teine pool peegeldas koori aastategevust krooninud lavastust, muusikalide alusel Torontos esitatud „Ööbik Broadway'l“. Lauljaskond sammus elegantselt kohtadele, matkides „My Fair Lady's“ esitatud Ascoti hobuste võiduajamiste pealtvaatajate snobistlikult formaalset seltskonda — härradel tumedad ülikonnad ning hallid lipsud, daamidel uhked kübarad, valged pluusid ja pikad mustad seelikud. Koorijuhid jagasid kohustusi; dirigeeris Rosemarie Lindau ning saatjaks klaveril oli Asta Ballstadt. Laulud olid esitatud suuremal määral eestikeelseis tõlkeis.
Esimene tsükkel oli muusikalist „Hüljatud“ (Les Misérables). Koor ja solist, sopran Reet Lindau-Voksepp esitasid „Mul oli unistus“. Ema jälgedes järgnes solistina Marielle Voksepp, keda saatis kitarril Andres Raudsepp. Koorisolistidena kostsid selgelt ka Urmas Migur ja Aksel Pügi.
Sopran Tamara Norheim-Lehelal oli kandev osa kahes laulus, kaasa arvatud populaarne pala muusikalist „Mu veetlev leedi“, milles ühinesed õed Tiina Coverdale ja Eve Bowder. Muusikalidest olid veel esindatud „South Pacific“ (ingliskeelsed „Some Enchanted Evening“ ja „This Nearly was Mine“), „The Sound of Music“ ja „Oklahoma“, mille raames esines naiskvintett.
Sügavamõttelise kõne pidas seltsi esimees kolonel Margus Aruja, kes on suhteliselt hiljuti läinud erru Kanada lennuväest ja kel on väärtuslikke teeneid Eesti Kaitseväe staabi juures.
Kol. Aruja leidis, et tema põlvkond, sündinud pärast seltsi asutamipäevi, imestab, kuis ainult mõned aastad pärast II ms. lõppu hakati ehitama pagulasinfrastruktuuri, kuhu kuulusid ka eesti seltsid — kõik saavutatud koostöö ja juhtimisoskusega.
Ta kriipsutas alla Ottawa Eesti Seltsi rolli tutvustamaks ikestatud riikide olukorda Kanada pealinnas ja toonitas, kui oluline on kaitsta seda, mis 55 aasta vältel saavutatud.
Järgnevalt võttis sõna hr. Siegfried Bernhoff, kes andis lühikese selgituse seltsi arhiivist toodud fotoalbumite kohta, mis kajastasid kohaliku eestlaskonna elu aastast 1948. Albumid olid väljapanekutena kõigile õhtu jooksul kättesaadavad.
Pärast õhtusööki kutsus kooriliige ja Toronto laulumees Andres Raudsepp kõiki ühinema kooslauluks kaasatoodud laululehtede abil. Ühislauludesse oli põimutud ka paar soolopala.
Laulud lauldud, suundus rahvas parlamendihoonete läheduses paikneva Kanada Rahvusliku Arhiivi saali, kus ootas Eesti Suursaatkonna poolt korraldatud filminäitamine („Nimed Marmortahvil“), mis sattunud juhuslikult samale kuupäevale kui seltsi aastapäeva tähistamine.
Koori Ottawasse sõidu korraldamisel tegutsesid väsimatult Ööbiku esinaine Mari-Ann McConnon ja Ottawa Eesti Seltsi juhatuse liige Ene Tikoft, kes ka korraldas õhtusöögi.
Ilmnes selgelt, kuivõrd teretulnud on gruppide külaskäigud laiema eesti ühiskonna raames. Torontost saabunud koorilauljad, peamiselt keskmise generatsiooni esindajad, leidsid end Ottawas vastava vanusegrupi seas, kelle juures mõnelegi korraldati öömaja. Uuema põlvkonna domineerimine, juba rohkem kui paarkümmend aastat, on mõlemas linnas nüüd vaieldamatu.
Nagu nimetas kol. Aruja oma kõnes, kaasneb sellega kohustus kaitsta seda, mida kodumaalt lahkunud saavutasid. Koos globaalse eestlaskonnaga võõrsil jääb nüüd Kanada ühiskond ootama järgneva põlve, s.t. oma laste, juhipositsioonile jõudmist.