Eestist lahkujatele etteheidete tegemine on sama, mis süüdistab kedagi, et ta sind ei armasta
Rein Sikk väljendas 28. juuli Eesti Päevalehes südamevalu külade tühjenemise pärast.
Ka mina meenutan armastusega suvist männi- ja kuusevaigu lõhna ning õhtust teejoomist koos vanavanemate võrukeelse jutuga. Kui mõned võivad Antsla kunagise leivatehase praeguseks rohtunud varemeid pidada romantiliseks, siis mina tunnen kurbust, et kunagi tehti siin „Eesti parimat leiba”, inimestel oli tööd ja tööuhkust. Nüüd minnakse isegi Lõuna-Eestist „laeva peale” ja „Soome ehitajaks”. Ma tahaks, et oleks teisiti.
Migratsioon on individuaalne vastus kollektiivsetele probleemidele. Niisugune vastus, mis indiviidi jaoks tihti parandabki olusid, aga kollektiivseid probleeme teeb isegi raskemaks. Kollektiivseid probleeme saame lahendada kollektiivina, kasutades poliitilisi vahendeid – aga indiviidi enda sügavad isiklikud emotsioonid tuleks jätta nende erasfääri, muidu piirame asjatult vabadust. On vale nõuda emigrantidelt – nii lõplikult lahkunuilt kui ka nendelt, kes Eesti–Soome vahel pendeldavad –, et nad muudaksid oma ellusuhtumist või süvendaksid isamaa-armastust. Nõuda patriotismi, see on nagu nõuaks teiselt „ma olen ju nii edukas inimene. Miks sa mind ei armasta?!”. Kui teine sind ei armastanud, siis ta tõmbub eemale, aga kui armastab, siis see teeb talle asjatult haiget.
Palk ja võimalused
Kodumaalt lahkumine (eriti kui seda tehakse töö pärast) on tavaliselt ratsionaalne otsus olude parandamiseks või võimaluste suurendamiseks. Seega võime me kollektiivina, rahvana, püüda muuta olusid, milles rändeotsus tehakse. Mure, et „ma ei saa oma lapsele lubada seda, mida teised saavad”, on tõsine mure.
Majandusliku rände kaks tugevat motivaatorit ongi palga ja eluvõimaluste taseme vahe. Mida tugevamalt erinevad „kaks Eestit” ja mida tugevamalt erinevad Eesti ja Soome (või teised lähiriigid), seda suurem on migratsioon. Ränne võimaldab pakkuda Antsla ehitusmehe lapsele seda, mida pealinna suurärimehe laps loomulikuks peab, olgu siis tahvelarvutit või restoraniskäiku. Esimene samm, mida me saame teha ulatusliku emigratsiooni vältimiseks, on ebavõrdsuse vähendamine. Üks võimalus on riigipoolsete teenuste suurendamine: tahvelarvuti kasutuse võimalus võib olla koolis (kui kool väikelinnas olemas on), arsti juurde minekuks ei peaks sõitma maakonna keskusse (kulutades raha).
Enamik inimesi ei taha elada armuandidest. Inimesed tahavad ise osaleda nii riigi teenuste loomises kui ka elukeskkonna parandamises. Kuidas kujundada majanduspoliitika niisuguseks, et see soodustaks tootmise teket paljudesse Eesti punktidesse? Üks vastuseid on väiketootmise soodustamine (maksupoliitika, investeeringutega, kaubanduspoliitikaga). Igal inimesel, kes sünnib mõnda Eesti linna, peab olema võimalus ennast teostada just seal. Inimeste äraminek ja hoonete lagunemine ei pea olema paratamatus. Neid, kes lähevad, uudishimust või armastusest, saab olema ikka. Neid ei olegi aga vaja kinni hoida, see on juba lihtsalt vaba valik. Pigem tuleb hoopis diasporaaga kontakti hoida, sest nende teadmised võivad olla meie enda arengus väga olulised.
Loodan, et kui ma kunagi oma lastega taas minu vanavanemate kodulinna lähen, siis saan ka neile kohalikku leiba ulatades oma ema moodi ütelda: „See on Eesti parim!” Maailma parim, sest Eesti leiba ju kusagil mujal teha ei osata.
