Kaili Maimets õpib kolmandat aastat Toronto Ülikooli muusikafakulteedis, taotledes bakalaureuse kraadi flöödi alal. Tema praeguseks õpetajaks on Nora Shulman. Laupäeva, 17. veebruari pärastlõunal andis ta Walter Hallis kontserdi, kus teda klaveril saatis Katya Lebedeva. Viimane on neli aastat Kanadas elanud ukrainlanna, kellega Kailil koostöö hästi laabub. Teisteks kontserdil osalejaiks olid kursusekaaslased Jane Levitt vioolal ja Caroline Debono harfil.
Solist oli oma kava koostanud ilmse eesmärgiga tutvustada oma instrumenti igast võimalikust väljenduslikust aspektist ja demonstreerida oma võimeid kõigi nende aspektide praktilisel rakendamisel. Kava avapalaks oli Johann Sebastian Bachi a-moll partita sooloflöödile. See neljaosaline helind oma klassikalises puhtuses ja eht-bachilikus tasakaalustuses oli esitatud kindlalt ja veenvalt, nagu rõhutades pieteeditunnet kõige arhailise vastu ning samaaegselt vihjates, et tõeline nauding on alles ees.
Kaks järgnevat helitööd kava esimeses osas, nüüd juba klaveri saatel, olid 19. ja 20. sajandi prantsuse heliloojailt, milledest esimene kuulus kõige kindlamalt programmilise muusika valdkonda. Albert Roussel on impressionistlike sugemetega romantik, kelle lemmikinstrumendiks oli flööt. Ettekandele tulnud Joyeurs de flûte on ta parim ja enimesitatud helitöö, kus iga osa iseloomustab üht flööti mängivat tegelast maailmakirjandusest. Seal esinevad lisaks meile hästi tuntud Paanile üks karjane Vergiliuse „Bukoolikast“, hindu jumal Krishna, ja M. de la Pejaudie — peategelane Henri de Regnieri romaanist „La Pecheresse“. Eriti omapärane on helindi kolmas osa Krishna, mis baseerub hindu shri tüüpi heliredelil. Kõik erinevad karakterid tulid kahe kunstniku briljantses esituses väljendusrikkalt esile.
Esimene osa lõppes Olivier Messiaeni lühipalaga La merle noir (musträstas). Helilooja, kes ühtlasi tuntud ornitoloogina, pühendas tervelt kümme aastat oma muusikalisest karjäärist linnulaulu jäljendamisele. Esitatu oli üks säravam näide sellest. Ülemeelik läbipaistev sillerdus, meeliköitev ja kaasakiskuv.
Kontserdi teine osa koosnes ühestainsast palast, milleks oli Claude Debussy sonaat flöödile, vioolale ja harfile. Omapärane kombinatsioon, hästi sobiv helilooja hingelaadiga. Impressionistliku kooli rajajana eemaldus Debussy nii klassikalisest kui romantilisest voolust, kuid ei hüljanud tüüpilise revolutsionääri kombel kumbagi, vaid säilitas oma loomingus mõlemad elemendid aristokraatselt rafineeritud kujul. Kolme noore muusiku laitmatu koostöö ja hea stiilitunde tõttu jõudis helilooja delikaatselt ebamäärane sõnum meeldivalt pärale, vallandades publikus tugeva spontaanse aplausi.
Kontserdi vältel andis solist esitatavate palade eel lühidalt seletusi, mis helitööde parema mõistmise huvides teretulnud. Vaheajal pakuti fuajees kohvi ja suupisteid, samuti kontserdi lõpul, kus oli ka võimalik solistiga vestelda. Kuulajaskonnas oli näha arvukalt eesti muusikahuvilisi, kuid mitte vähem ka muulasi, viimaste hulgas palju solisti kursusekaaslasi.
Kaili Maimetsal näivad olevat kõik vajalikud eeldused jõuda muusikaliste interpreetide esirinda. Juba praegu evib ta lisaks suurepärasele tehnikale subtiilse ja varjundirohke tõlgendusvõime, mis avaldub paljudes peentes nüanssides. Kuigi lavamaneerides tütarlapselikult tagasihoidlik ja pretensioonitu, suudab ta valitseda nõudlikumatki publikut alates hetkest, mil oma instrumendi huulile tõstab. Oma pilli jaoks on temas paras annus romantikut, kuid ka piisavalt ülemeelikust. Võib olla vajaduse korral isegi plikalikult üleannetu, kuid mitte poisilikult ulakas (mõelgem musträstale). Nagu alguses õeldud — nümf, kes jätab Paani relvituks.
Kaili on õppinud paljude nimekate ja rahvusvahelise mainega õpetajate juures, nagu Emmanuel Pahud, Peter Lloyd, Paul Edmund-Davies ja Wissam Boustany. On mänginud mitmes orkestris ning ansamblis, ühtlasi õpetanud flöödimängu 2001. aastast alates. Jätkugu tal indu edaspidiseks ning olgu ta saatjaks eestlaskonna jätkuv toetus ja poolehoid.
