See oli aastal 1988, kui Hando Runnelilt ilmus mõttetihe esseedekogu pealkirjaga „Mõõk ja peegel“. Seal leidub palju huvitavaid mõtteid kirjandusest ja muidugi ennekõike luulest, kuid ka teistest kunstivormidest ning elust ja olemisest üldse.

Käesoleva kirjutise eesmärk pole nende esseede lahkamine ega arvustamine, pigem edasi mõtlemine sealt kohalt, kus Runnel seisma jäi ja nagu teatejooksus pulga edasi andis. Runnel ise võrdleb esseisti (ja õieti iga kunstnikku) väga tabavalt seenelise või marjulisega, kes korjates (loe: mõeldes) teistest liiga kaugele läinud ja üksijäämise kõheduses huikab. Ja muidugi ootab ja loodab, et vastu huigatakse. Kuna olen ise eluaeg olnud kirglik seene- ja marjuline, nii otseses kui ülekantud tähenduses, siis leian, et oleks ülim aeg huigata. Kaua sa lased sõbral üksi hulpida. Ega me peagi tingimata kokku saama. Lihtsalt andkem teada, et teda on kuuldud, ja et minu ärakadumise hirm pole väiksem kui tema oma. Kui hästi läheb, astume pärast koos koju ja imetleme teineteise korvitäit.

Luule on minu hingele alati olnud väga lähedane. Proosa on pudrukauss, kust ahmid isu täis, aga luule moosipurgist võtad teelusikatäie kaupa ja mõnuled. Siinkohal korrigeerib Runnel mind juba ette: tema võrdleb proosat suure veekoguga, kuhu võid ülepea sukelduda, luule on aga joogivesi, mida võetakse ämbrist või kraanist lonksuviisi. Niisiis — ühe rohuga määrid end väljast, teisega seest. Ja Runnel hoiatab veel luuletajat: ärgu paisutagu oma vaimulast suure lombi suuruseks. Siis pole ta enam üks ega teine — liiga väike, et sisse ronida, ja liiga suur, et mehise sõõmuga alla neelata. Ja lõpetab: mõõdutunne on kõikide kunstide eeldus! Aitäh, Hando! Just seda ma kuulda tahtsin, see tõde on mu suulaele magus.

Koolipõlvest mäletan, kuidas luulet ja proosat defineeriti ja neid teineteisest eraldati. Luule oli seotud kõne, proosa sidumata kõne. Luule polnud luule, kui tal puudusid riim, rütm ja värsimõõt. Selles osas on aeg küll palju muutnud, nii positiivsuse kui negatiivsuse suunas. Enne kui neid muutusi vaatlema ja analüüsima hakkame, kuulakem veelkord Runnelit. Tema meelest kehtib luules „lünklik loogika“, umbes nii, et luule on kõndimine kive ja mättaid mööda, kui ümber on vesi või soo. Astumine on katkendlik ning astuja peab tundma teed. Proosa on maanteesõit või kõndimine mööda kõva kallast. Riim seab read salmiks, nagu majanurk seob palgid seinaks. Maju on ristnurgaga ja puhasnurgaga. Siseriim on aga salapulk, nurkadest kaugel keset seina. Veel väidab Runnel, et luule, mis algas laulmisest, on hääleta laul.

Juba minu poisikeseeas hakkasid loojad puhastest riimidest tüdinuna neid vältima. Tekkisid irdriimid, mis on püsinud tänini ja mis oskusliku kasutaja käes võivad olla väga ilusad. Aegapidi hakati riimist täiesti võõrduma, minetati ka rütm ja värsimõõt, vahel üks või teine või uljalt kõik kolm. Maad hakkas võtma vabavärss ja seda viljeldes jõuti lõpuks sinnamaale, et ka värss kadus. Hakati tootma luulekaupa, kus valitses lausvabadus. Kadusid kirjavahemärgid, suured algustähed ja värsirea pikkust hakkas määrama looja suva.

Runnel ütleb, et vabavärss on pidurdatud proosa. Et pikk proosa on tükeldatud lühikesteks, ebaühtlasteks ridadeks, kvantideks, ikka nii, et saaks lonksukaupa neelata. Siinkohal lähevad minu teed Runneliga lahku. Vabavärss ei tarvitse kaugeltki olla proosa, ei tükeldatud ega tükeldamata. Vabavärss võib olla oskusliku taiduri käes väga nauditav, eriti kui pole hüljatud kõiki luule põhielemente. Rütm on tavaliselt kõige visam kaduma ja kui see on suudetud säilitada, siis ei pruugi teiste põhiosiste puudumine lugejal nautimist takistada. Iga vorm on vastuvõetav, kui sulge on hoidnud meistri käsi.

Ja olemegi jõudnud punkti, kus minu nördimus hakkab valusalt välja lööma. On tõsiasi, et ükski kunst ei seisa paigal, vaid muutub ja areneb pidevalt. Kuid viimasel ajal on tekkinud olukord, kus luuleilmas asjad küll muutuvad, kuid ei arene. Me võime praegu muiata selle vana „seotud kõne“ definitsiooni üle, kuid kes pakuks välja uue definitsiooni? Tänapäeval on luulest saanud kirjanduslik prügikast, kuhu visatakse kõik, mis ühtegi teise rubriiki ei mahu, kuid mida siiski tahetakse kirjanduse sildi all välja anda. Eriti valusalt torkab see silma noorte taidurite puhul, kellele poos on tähtsam kui loominguline säde ja kunstiline elamus. Tõsi — iga piirava reegli kadumisega avarduvad luule piirid. Kuid samaaegselt avab see tee luule valdkonda igaühele, kes harrastavad seda uut vormivabadust ainult sellepärast, et nad ei oska riimi ja rütmiga ümber käia. Pole iial osanud ega tahagi, palju lihtsam on sulevarrest uduseid mõtteid välja imeda. Kuna kuulsuseredelil turnimine on tülikas ja vaevaline, siis üritatakse hüpata — umbes nii, et kõigepealt loome ühe suureepose, küll pärast on aega kukeaabitsat uurida. Kuid hüpata saab ikkagi ainult allapoole ja just sinna paljud maanduvadki. Kes iidseid reegleid eirata tahab, peab nendega kõigepealt tutvuma ja õppima nende raamides orienteeruma.

Ma ei saa öelda, et oleksin oma loomult modernismivaenulik, kuid mõningate vormiliste „uuenduste“ rakendamine tekitab minus protestimeeleolu. Kõige enam häirib mind kirjavahemärkide puudumine. Pean tunnistama, et on luulet, kus see on õigustatud. Siinsamas Torontos linnas on eesti luuletajaid, kelle mõningaid luuletusi lugedes peab tõdema, et kirjavahemärgid rikuksid need ära. Need on aga siiski erandjuhud. Kirjavahemärk on käitumisreegel, muud midagi. Nii nagu me igalt oma külaliselt ootame, et ta tuppa sisenedes teretaks ja lahkumisel hüvasti jätaks, nii tahame näha iga kirjatüki alguses suurt algustähte ja lõpus punkti. Vahepeal on komad, mõttekriipsud ja semikoolonid, milliste panemata jätmine tekitab tunde, et külaline on näpuga nina nuusanud või põrandale sülitanud, ühesõnaga — käitunud kasvatamatult. Ja kasvatamatu inimesega ei taha keegi suhelda, ka luules mitte. Liiatigi ei anna kirjavahemärkide puudumine üldjuhtudel luulele midagi juurde, küll aga raskendab lugemist. Lõppude lõpuks — kui on juba reeglite vastu mässamine, siis mässakem lõpuni. „Kaotamesõnadevahedkaärajalasemeühesjorusnaguminapraegu.“ Kui ma kogu artikli nii kirjutaksin, kes selle siis lõpuni loeks?

Kummalisena mõjub ka, et leidub proosameistreid (ja ma tõesti mõtlen meistreid), kes aeg-ajalt eksivad luulepõllule ja käituvad seal nagu elevandid portselanipoes. Ei mingit austust vormi vastu, ei vähematki katset oma tööle lihvi anda — päh, see on ju ainult luule, teisejärguline kaup. Kujutlege vaid klaverivirtuoosi, kes mingi ajendi sunnil äkki kahmab viiuli ja läheb kontserti andma, ja te mõistate, millest ma räägin.

Minu viimane kurtmine tänases kirjatükis on, et moodsad luuletajad nagu mingi salakokkuleppe teel on lakanud teenimast ilu. Nimetage mind vanaks sentimentaalseks narriks — tunnistan süüdi, kuid kergemat karistust ei palu. Iluta jääb hing nälga. Kuulakem veelkord Runnelit, kes ütleb, et ilu on ihaluse ja armastuse eelpost. Ilu on värav, millel seistes me pole enam endises ilmas, aga ei ole ka veel uues. Kas siin ei peitugi kogu probleem? Värav on ju jälle tõke ja modernistid ei salli tõkkeid. Maha kord, elagu kaos, elagu anarhia! Kes nii mõtleb, lugegu Alliksaart, üht moodsama joonega luulemeistrit, kes väidab, et ainult lapsed suudavad suudelda valgust, sülelda kevadet ja naeratada nii, et selles pole nukrust.

Märkmed: