Taavet Kutsar
Aksel J. Part
Vao pagulaskeskuse põleng
Foto: Ain Liiva.
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Meid ajendas kirjutama Martin Noorkõivu kõne õppeaasta algul, kus ta rõhutas iga kodaniku ühiskondlikku vastutust teistega mõtteid vahetada ja oma arvamust avaldada. Kuritegu Vaos oli aga täielikuks äratuskellaks - oleme teadlikud, et pagulasteemalisi arvamusartikleid on avaldatud palju, kuid hiljutiste kurbade ühiskondlike arengute valguses näib, et seda on tehtud siiski liiga vähe.
Viimase aja põgeniketeemalist avalikku debatti jälgides võib tunduda, et vaidlemisel pole mõtet, sest keegi kedagi niikuinii ümber ei veena - rassistid jäävad rassistideks ja tolerastid tolerastideks. Meie aga usume oma nooruslikus naiivsuses, et vaidlustes saab sündida tõde. Tõsi küll, selleks peavad mõlemad pooled olema inimesena piisavalt enesekindlad, et teine tõepoolest ära kuulata ja vajadusel oma eksimust tunnistada. Tihtipeale tundub aga, et kogu selles debatis ei ole inimeste arvamust kujundavaks jõuks tingimata ratsionaalsed argumendid, vaid hoopis negatiivsed emotsioonid, põhiliselt hirm. Hiljuti kirjutas ka Einar Ellermaa Õhtulehes, et me kardame midagi jäädavalt kaotada (kusjuures selles artiklis ei olnud kahjuks jällegi ruumi läbimõeldud ja vettpidavatele argumentidele – valitud juhuslike näidete, aluseta üldistuste ja ebakompetentsete võrdlustega oli panustatud lugeja emotsioonidele). Aga mida me kaotada kardame? Koidula-aegseid aateid? Wabariigiaegset õiglust? Millised on need meie rahvuse ja kultuuri säilimiseks hädavajalikud nüansid, mis paarisaja või –tuhande sisserändajaga meie riigis nii tõsises ohus on? Me ei sure ju sellepärast välja. Meie keel ei kao ära. Meie laulupeod ei lakka toimumast.
Me kardame, et nad tulevad ja ei taha eesti keelt õppida ning siin tööd teha ja kanda edasi eesti kultuuri. Aga miks me seda kardame? Öeldakse, et hirm on vaid teadvuse enda poolt loodud emotsioon - väline mõju sellest ei sõltu, sõltub vaid see, kuidas organism sellele mõjule reageerib ja mis on seega lõpptulem. Mõelgem selle peale. Võib-olla peaksime ise ohjad haarama ja andma endast parima, et tulijad eestlasteks saada tahaksid. Ehk oleks esimeseks sammuks nende väärikas vastuvõtt. Neile vastutulek, nende sallimine ja tervitamine. Reaktsioon tekitab vastureaktsiooni. Kostja Vassiljevit peame küll omaks poisiks, kui ta Leedu vastu lati alla kõmmutab. Miks ei võiks me samamoodi mõelda kellestki teisestki, kes etniliselt erinev, aga väärtustelt sarnane? Meie sihiks peaks olema riik ja rahvus, millest tahetakse osa olla. Ehk kunagi eeskujugi võtta.
Rahvaarv
Tegelikult tuleks praeguses pagulaskriisis näha mitte probleemi vaid võimalust kindlustada Eesti riigi jätkuv areng ja heaolu, sest praegu tehtud valikud mõjutavad otsustavalt Eesti tulevikku ka iibe perspektiivist. Ning nagu meie poliitikud viimaste valimiste eel valju häälega kõigist meediakanaleist kuulutasid, on Eesti riigi kõige tähtsam probleem just rahvaarvu vähenemine ja seda püütakse ravida kõikvõimalike vanematoetustega, mille eesmärgiks on eestlaste loomuliku iibe tõstmine. Eesmärk on iseenesest üllas, aga fakt on, et üheski Euroopa riigis - olgu nad siis kõrgemalt või madalamalt arenenud - pole 2015. aasta seisuga loomulik iive piisavalt kõrge, et rahvastikku taastoota (2,1 last naise kohta). Kui isegi pika heaolutraditsiooniga riigid nagu Island ja Rootsi või katoliiklikud riigid nagu Iirimaa ja Itaalia sellega hakkama ei saa, siis mis lootust on selleks noorel ja tugevalt ateistlikul Eestil? Püüd loomulikku iivet kunstlikult tõsta on juba ette ebaõnnestumisele määratud, sest arenenud riikides, kus naised saavad enda eest otsustada ja pere planeerida, on ainult loomulik, et paljud neist ei soovi enam kaht või enamat last kasvatada või üleüldse pere luua. Seega jätkates praeguse rahvastikupoliitikaga on tulemuseks Eesti rahvaarvu suhteliselt aeglane, aga kindel vähenemine. See tähendab, et näiteks 2040. aastaks on meie ühiskonnas pensioniealisi juba sama palju kui tööealisi kodanikke. Mida vähemaks jääb riigis tööealist rahvast, seda rohkem on riigil kulutusi per capita ja vähem raha elementaarsete teenuste osutamiseks ning olude loomiseks kuni lõpuks jõutakse murdumispunktini, kus riiki polegi enam võimalik ülal pidada. Niimoodi jätkates sureme me tõepoolest välja. Meie keel kaob tõepoolest ära. Laulupeod lakkavad tõepoolest toimumast.
Alternatiiv
Selline stsenaarium pole kindlasti paratamatus, meil on olemas selge alternatiiv - tõsta rahvaarvu läbi sisserände. Kuigi tegemist on ehk pisut ekstreemse seisukohaga, mille peale nii mõnegi lugeja huulilt vallandub vandesõnade laviin meie aadressil, on hädavajalik, et me ühiskonnana seda alternatiivi teadvustaks. Kuna tänasel päeval traditsiooniline meetod rahvaarvu säilitamiseks enam ei tööta, on vaja leida uus moodus, kuidas eesti meelt ja keelt edasi kanda. Põgenikud väljastpoolt Euroopat tulevad niikuinii ja ükskõik, kui vastumeelne see meile tundub, siis meil on neid vaja täpselt sama palju kui neil meid. Ehk siis nii imelikult kui see ka ei kõla - eestlus ei saa säilida ilma võõraid sisse lubamata. Loomulikult on antud alternatiivi puhul väga tähtis see, kuidas me neid vastu võtame. Kui me paneme nende maju põlema ja moodustame sotsiaalvõrgustikes pagulastevastaseid gruppe, on vähetõenäoline, et nad tahavad olla osa Eesti ühiskonnast ja selle arengusse panustada. Eesti riigi säilimiseks on oluline, et suudaksime tekitada pagulastes tunde, et nad on siin teretulnud ning neil on võimalus Eestis turvaliselt elada ja olla täisväärtuslikud kogukonnaliikmed. Kui pagulasi õigesti vastu võtta, on selle projekti pikaajalised tulud palju suuremad kui kulud. Rahvaarvu kasvatamiseks tuleb meil muidugi vastu võtta oluliselt rohkem kui 200 põgenikku ning seetõttu peame aktiivselt ja innukalt pingutama selle nimel, et suurendada oma vastuvõtmissuutlikkust ja töötada välja nende vastu võtmiseks ja ühiskonda integreerimiseks hästitöötav süsteem. Sellega peame alustama kohe, sest tegemist on aja- ja ressursimahuka ettevõtmisega ning praegu on meil veel aega, et põgenikke järk-järgult riigi võimekust ületamata oma ühiskonda juurutada. Kui me ei suuda vajalikku süsteemi käima lükata nüüd, ei suuda me seda kunagi, sest Eesti riigi võimekus väheneb aasta-aastalt koos rahvaarvuga. Kindlasti pole tegemist lihtsa ülesandega, aga see on tehtav ja hetkel näib, et ka ainus realistlik variant eestluse - tõsi küll, võib-olla natuke muutunud kujul - säilitamiseks.
Eestlus
Selge on see, et Eesti on väike ja maailm meie ümber karm, kirev ja kiirelt muutuv. Me ei saa endale lubada tagurlikku koha peal tammumist, lootes, et olgu mujal mis on, meie siin oma väikeses kantsis elame ikka vanamoodi edasi. Me ei saa endale rahvana lubada sellist nõrkust, et võtame iga muutust kui “tõsist ohtu Eesti põhiseadusega kehtestatud õigusele säilitada oma rahvuskultuur”. Me ei saa ka karta, et “millestki jäädavalt ilma jääme”. Kas nii vähe usku on meil oma kultuuri tugevusse? Mõnikord kaovadki asjad jäädavalt. Enamasti sellepärast, et nad on ajale jalgu jäänud. Meie asi on pea püsti hoida ja mõelda, kuidas proaktiivselt muutustega kaasa minna, mitte, kuidas säilitada eilne päev. Ellu jäävad need, kes kohanevad. Riik ja rahvus ongi ju mõlemad ajas muutuvad dünaamilised süsteemid ja karta, et igasugune muutus on ohuks sellele, mis seni saavutatud, on justkui karta kuuendast klassist seitsmendasse minna, sest ained on keerulisemad ja sama häid hindeid saada ei ole enam nii lihtne. Tõsi, eestlane 100 aasta pärast pole samasugune nagu eestlane täna (ja eestlane täna pole samasugune nagu eestlane 100 aasta eest), aga kuni ta kannab endas endiselt eesti keelt ja eesti meelt, kuitahes muutunud kujul, siis mis vahet sel tegelikult on, mis värvi on tema nahk või kui võõrapärased tunduvad tema näojooned? Peaasi, et ta üldse on.
