Neljapäeval, 17. märtsil kogunesid Toronto pensionärid taas Eesti Maja suurde saali, et koos tassike kohvi juua, laulu lüüa ja mõnusat eeskava nautida. Külalisteks olid seekord pastor Jüri Puusaag ja akordionist Lembit Nieländer. Ühislaule saatis klaveril Marta Kivik.
Esimees Heikki Paara tähendas oma avasõnavõtus, et tänane päev toob endaga kaasa nii rõõmu kui kurbust. Rõõmustada võisime kevadisest ilmast ja eredast päikesepaistest. Kurvaks läks lugu siis, kui mõte kandus 67 aasta võrra tagasi. Just nii palju pluss mõned päevad oli möödunud kurikuulsast märtsipommitamisest, mil meie pealinn rusude alla mattus. Heikkil kui Tallinna poisil olid sellest valusad mälestused, mõned vägagi isiklikud.
Kui söögipalve loetud, kohvi ja võileibu piisavalt nauditud ning nende valmistajaid valjuhäälselt kiidetud ning ka ühislauluga kurku proovitud, luges esimees mõned kodukootud värsikesed, mille autor Helju Kruuv sedapuhku eelistas tagasihodlikult varju jääda. Värsside väärtust see ei kahandanud.
Seejärel tekkis kutsutud külaliste vahel väike sõbralik jagelemine selle üle, kumb enne lahingusse peaks tormama ja millise relvaga. Lembit arvas, et vaatamata vähesele praktikale tuleks ta ehk kõnega kuidagi toime, kui õpetajahärra nõustuks akordionil köstri rolli täitma. Viimane polnud kindel, kui hästi Kaera-Jaan tema sõrmede alla välja tuleks ja lõi kõhklema. Lõpuks jõuti arukale kokkuleppele, et iga kingsepp jäägu oma liistude ja iga pillimees oma nuppude juurde.
Lembit asus esimesena tulejoonele ja nõidus Raimond Valgre abiga oma harmoonilisest kuulipritsist välja romantilise popurrii, Kadriorus kohtumisest ja pargipingil suudlemisest muusikalise muinaslooni välja. Ja tõestaski, et oli suuteline kõike jutuga siduma. Jutluse mõõtu see ehk välja ei andnud, aga lüüriliseks liturgiaks kõlbas küll.
Pastor Puusaag oli samuti osav mees nupuvõtteid kasutama, ei vajanudki instrumenti. Tegi kõigepealt selgeks, et paastukuul ei peagi tingimata paastuma (mida ta täis kõhuga muud öelda saigi), ja viis siis jutu vooruste kujundamisele ning väärikusele. Kas teate, mis on vooruste kujundamise põhialused? Mina tean nüüd, tänu pastorile. Pange tähele: need on mõistlikkus, mõõdukus, meelekindlus ja õiglus. Mul on kuri tunne, et olen ühe ära unustanud ja pean pühapäeval kirikusse minema. Kristuse õpetuses lisanduvad neile veel usk, lootus ja armastus. Milline neist on suurim, seda ma teile vist öelda ei tarvitse. Väärikusest jäid mulle meelde oluliste komponentidena piiritunnetus ning aumõiste; ja lause, mida tasub meeles pidada ning vajaduse korral juhtmõttena silmade ees hoida: puhas allikas ei voola segamini sogase veega. Tänan, auväärt vaimulik! Lausa kaljusele pinnale sa seekord ei külvanud.
Nagu ikka, lõppes koosviibimine piisavalt vara, et enne tippkoormust koju jõuda, olgu siis jalgsi või jalgrattaga, ja igale jäi veel piisavalt aega roheline lips ette siduda ja koos iirlastega Püha Patrick’u päeva pidada.
