Siin ei piisa ainult dirigendi viipest, vaid terve orkester peab seda oskama läbi viia instinktiivselt, spontaanselt; muidu on tagajärjeks kaos. Ometi on uued ideed vajalikud, sest alternatiiv oleks vanades jälgedes tammumine. Kogu edu eelduseks on seega pidev, kompromissitu kvaliteedi rõhutamine, detailide viimistlus — ühesõnaga töö ja veelkord töö.
Käesoleval hooajal on Paavo Järvi juhatusel toimunud juba viis kontserti. 13. septembril toimunud avakontserdil esitati Brahmsi „Akadeemiline avamäng”, Beethoveni triple-kontsert (solistid: viiul, klaver, tshello) ja Dvoraki 9. sümfoonia („From The New World”). Brahms komponeeris avamängu a. 1880, kui talle Breslau Ülikooli poolt anti audoktori kraad. Teoses on rida tudengilaule, sh. „Wir hatten gebauet” — viis, millel meie laulame „Mu isamaa armas”. Lõpus kõlab võimsalt „Gaudeamus”. Dvorak kirjutas oma sümfoonia 1893, suvitades tshehhide asunduses Spillville’is, Iowa’s.
Kontserdi arvustus oli väga tunnustav. Nii ütleb arvustaja Dvoraki teose ettekande kohta: „The audience barely breathed, as details emerged that one barely knew were there.”
Järgmine kontsert pakkus kaks põhjamaist sümfooniat: Carl Nielseni 5. ja Lepo Sumera 6. sümfoonia. Kava keskpunktiks oli Beethoveni 4. klaverikontsert (solist Lars Vogt). Taanlase C. Nielseni teos valmis 1922. a. ning ta peegeldab osaliselt 1. maailmasõja meeleolusid. Lepo Sumera (1950-2000) loomingut iseloomustab üldjoontes tugev sümfooniline arendus, kuid ta kirjutas palju ka teisevormilisi töid, nende hulgas ballette, kammermuusikat, ooperi ja muusikat ligi 50-le filmile. Kahjuks katkes selle lootustandva eestlase elutee liiga vara. Kas tuleneb sellest ta viimase sümfoonia traagiline alatoon?
Septembri lõpukontsert oli pühendatud vene muusikale — Shostakovitshi ja Tshaikovski teostele —, kuigi avanumbriks oli Mozarti „Võluflöödi” avamäng. Saksa viiuldaja Christian Tetzlaff andis Shostakovitshi 1. viiulikontserdile särava, sisemisest energiast kantud tõlgitsuse. Kiita sai samuti Järvi täpse orkestrisaate eest („superior collaborator”). Tshaikovski „Pateetiline sümfoonia” (tema 6.) teenis publiku erilise aplausi.
Oktoobri lõpus oli kavas jälle eesti muusika — Eduard Tubina kontsert kontrabassile ja orkestrile (solistiks CSO 1. kontrabassist Owen Lee). Tubin kirjutas kontserdi Ludvig Juht’ile aastal 1948, kui Juht oli Bostoni sümfooniaorkestri liige. On huvitav teada, et 33-aastane Lee tundis kontserti juba noorpõlves, kui ta ostis teose plaadi (rootsi solist, Neeme Järvi orkestrisaade). Mul oli võimalik kuulda Tubina kontserti New Yorgi Filharmoonia esiettekandena 1996. a. novembris (solist Eugene Levinson). Kontrabassimuusika probleemiks on instrumendi pehme, delikaatne hääl. Suur pill küll, kuid vaiksem tshellost. Vahel kasutatakse solisti jaoks eraldi mikrofoni, kuid ikka kipub saatev orkester solisti varjama. Seda kogesin ma New Yorgi kontserdil ning sama mainis CSO arvustaja, ehkki tal oli teose ja solisti kohta öelda vaid head. Muide, Lee on kahel korral, 1989 ja 1990, Eestis käinud.
Ülejäänud kontserdi kava sisaldas kaks Richard Straussi sümfoonilist poeemi: „Don Juan” ja „Till Eulenspiegel”. Neljandaks oli plaanitsetud Bela Bartóki vioolakontsert. Kahjuks ei saanud solist kohale tulla ja viimasel minutil asendati teos Mozarti 28. sümfooniaga.
Vahepeal on toimunud juba 2. novembri kontsert. Muuseas, Paavo Järvi tegevusest annavad hea ülevaate tema võrguleheküljed www.paavojarvi.com ja www.paavoproject.com
Lõpuks olgu märgitud, et suure osa ülaltoodud andmestikust vahendas mulle Hugo Roomann Cincinnatist, kes truult Paavo Järvi kontserte kuulamas käib. Avaldan talle siinkohal tänu.
