Paavo Järvi on Saksamaal nõutud dirigent. Alates 2004. aastast on ta Saksa Breemeni Kammerfilharmoonia kunstiline juht ning järgmisest hooajast hakkab ta tööle Frankfurdi hr-sümfoonikute peadirigendina.
Pangametropoli publikul oli nüüd majesteetlikus Vanas Ooperis võimalus kuulata-vaadata oma uut orkestrijuhti Breemeni muusikuid juhatamas. Juba enne kontserdi algust kuulsin külastajaid mõtteid vahetamas. Ei jäänud kahtlustki selles, et Frankfurdi muusikasõbrad ootavad pikisilmi eestlase tulekut, sest Järvi on juba mitmetes intervjuudes teatanud oma soovist uute projektidega tuua klassikalist muusikat lähemale ka tavainimesele, eriti lastele ja noortele.
12. ja 13. oktoobril alustab Paavo Järvi uue teemaga „Muusika dialoogis“, kus ettekandele tuleb Jean Sibeliuse „Kullervo“: laulavad Charlotte Hellekant (alt), Jorma Hynninen (bariton) ja Eesti Rahvusmeeskoor. 2006/07. hooaja jooksul on klassikalise heliloomingu sõpradel võimalus kuulata solistidena veel Thomas Larcherit ja Radu Luput (klaver), Thomas Zehetmairi ja Tabea Zimmermanni (viiul) ning Matthias Goernet (bariton). Koolilastele on Paavo Järvi initsiatiivil koostatud „Music Discovery Project — America“, millest peale hr-sümfooniaorkestri võtavad osa ka Hesseni liidumaa õppeasutused. Nagu Järvide-dünastial kombeks, toob ka Paavo kuulajateni rohkesti eesti heliloomingut, 23. ja 24. novembril on võimalik kuulata esiettekandes Erkki-Sven Tüüri uut klaverikontserti, mille tellijaks on Hesseni Ringhääling.
Breemeni Kammerfilharmoonikutega seob dirigenti eriti edukas koostöö — nii USA-s, Kanadas kui Baltimaades pühitses orkester väljamüüdud saalides vaimustatud publiku ees suuri võite ja pälvis kriitikutelt vaid kiidusõnu. Paavo Järvi alustas ka maailma ühe tuntuima kammerorkestriga Ludwig van Beethoveni sümfooniate lindistust.
Frankfurdis esitati tema teoseid: uvertüür, soolokontsert ja sümfoonia — kogu programm oli kokku pandud ühe helilooja teostest, seda juhtub tänapäeval harva.
„Coriolani“ ainetel kirjutatud uvertüür c-moll op. 82 esitati esimest korda a. 1807. Beethoven kirjutas selle oma sõbra Heinrich Joseph von Conninsi teatritüki põhjal. Coriolan, kes saadeti Roomast välja, pööras end kodulinna vastu, ta oli traagiline kangelane. Kui uvertüüri esimene osa toob esile mälestusi õnnelikest päevadest, siis teine pool näitab Coriolani lõhestatust, Rooma poole marssides tunneb ta vaheldumisi viha ja kahtlusi.
Beethovenile jäi viiul sooloinstrumendina suhteliselt võõraks. Seetõttu on tema lüüriline kontsert viiulile ja orkestrile D-duur op. 61 huvitav. Solistina esines Patricia Kopatschinskaja Moldaaviast, kes on õppinud Viinis ja Bernis peale viiulimängu ka kompositsiooni. Noorel viiuldajal õnnestus saavutada harmooniline dialoog nii dirigendi kui orkestriga, ta lähenes Beethoveni teosele täielikult isikliku emotsionaalse identifikatsiooniga. Muusikakriitikud on jagunenud Kopatchinskaja osas kahte leeri, ühed räägivad „kompromissitust kirest“, teised jälle väidavad, et tehniliselt perfektne viiuldaja „püüab liialdustega shokeerida publikut“. Isiklikult kaldun peale esitust ühinema viimasega. Kuid ehk olen siinkohal traditsioonilise stiili eelistajana ebaõiglane. Oli kuidas oli, Frankfurdi publikut ei jätnud ettekanne külmaks, seda tõestas pikk soe aplaus. Hiljem kunstnikuga kohtudes leidsin eest meeldiva noore inimese, kes suure soojusega rääkis oma kodumaast.
27. veebr. 1814 esitas Beethoven Viinis oma uue, kaheksanda sümfoonia. See, vaid 30 min pikkune teos on üks unikaalsemaid, mida see suur helilooja üldse on kirjutanud.
Lõpmatud ovatsioonid, braavo-hüüded — Beethovenile pühendatud kontserdiõhtu oli täielik triumf.
