105 päeva Soome rahva kangelaslikku võitlust
Kui Taavet võitles Koljatiga ja maailm hoidis hinge kinni.
Riigiteaduse doktor Jari Leskinen ja sõjaajaloolane kol.ltn. Antti Juutilainen on koostanud 38 kaasautori kaasabil põhjaliku ülevaate ja analüüsi väikese Soome sõjast suure Nõuk. Liiduga 1939-40.
Originaali tiitel Talvisodan pikkujättiläinen, Talvesõja väike hiiglane. Söderströmi kirjastus 1999. Eesti keelde tõlkinud Endel Mallene, Varraku kirjastus 2002. 888 lehekülge koos isikunimede registriga. Rikkalikult fotode ja detailkaartidega varustatud, sisaldab analüüse kõikidest olulisematest sõja-sündmustest, nende põhjustest ja tagajärgedest. Lisaks sõjakirjeldustele annab raamat ülevaateid poliitilistest ja majanduslikest arengutest nii Soomes kui rahvusvahelisel pinnal. Kaastööd on teinud ka Vene ajaloolased. Mõlema poole varustust, sõjatehnikat, taktikat ja poliitikat on võrreldud ja analüüsitud.
Teos on jagatud kolme suurde ossa – Enne sõda, Sõda ja Pärast sõda.
Vaatleme neid eraldi.
Esimeses peatükis Martti Turtola annab hea ülevaate Euroopa riikide vahekordadest ja olukordadest I Maailmasõjast kuni II Maailmasõjani. Hästi tuntud Locarno ja Kellogg-Briandi lepingute kõrval on ära toodud ka vähem tuntud Rapallo leping Saksa ja N. Liidu vahel aprillis 1922, mis sätestas Versailles rahulepinguga saksa sõduritele keelatud väljaõppe allveelaevade, sõjalennukite, tankide ja sõjagaaside valdkonnas.
Siin oleksin tahtnud näha sellele lepingule augustis 1922 lisandunud salalepin-gut, mis sätestas saksa sõduritele keelatud väljaõppe kõrvale ka keelatud sõja-varustuse soetamise Saksa tehastes Uuralites. – Aga see on suvaline.
Rahvasteliidu teke ja areng. Hitleri, Mussolini ja Franco võimuletulek. Molotov-Ribbentropi pakt, Poola sõjakäik ja II Maailmasõja algus, kõik on hästi esile toodud. Detailselt on kirjeldatud Soome sise- ja välispoliitiline areng. Tähelepanu on pööratud lähenemistele Rootsi ja Saksamaaga. Sõpruse otsimi-seks Saksamaaga kutsuti 1938. aastal külaskäigule Soome Vabadussõjaaegne Saksa vägede ülem Soomes kindral Rüdiger von der Goltz, keda võttis vastu Soome sõjaväeülem kindral Österman. Nagu teada oli von der Goltz saksa Landeswehri väeülem Eesti Vabadussõjas.
Detailselt on kirjeldatud Soome kaitsealased ettevalmistused Talvesõja eelsel ajal, kaasa arvatud koostöö Rootsi ja Eestiga, ning seda kuni Talvesõja alguseni. Võõrastust tekitab aga Turtola vajadus heita kivi eestlaste kapsa-aeda. Seda eriti diskuteerides Eesti-Soome kaitserajatise kasutamist Naissaare ja Porkkala vahel.
Tsiteerin lk. 33: Võib niisiis täielikult ette kujutada, et Soome oleks koos Eestiga hakanud kallaletungi korral Nõuk. Liidule vastu ja et vähemalt Soome oleks saanud Rootsilt enda kaitsmiseks varem kirjeldatud interventsiooniplaa-nidele vastavat abi. – tsitaadi lõpp.
Tsiteerin lk.37: Seal, kus Eesti valitsus oli tegutsenud võimalikult kiiresti, isegi paaniliselt, viivitas Soome valitsus teadlikult aja võitmiseks.- tsitaadi lõpp.
Võimalik, et Turtola väited põhjenevad sellel, et ta ise usub oma väärand-meid. Lk. 36 väidab Turtola, et Eesti kutsuti Moskva läbirääkimistele 24. augustil 1939 ja Eesti-N. Liidu baaside leping sõlmiti neli päeva hiljem s.o. 28. augustil, mis oleks enne kui Saksamaa atakeeris Poolat, oleks enne kui Soome oli ennast 3. septembril neutraalseks kuulutanud, oleks enne kui Nõuk. Liit oli oma 8. armee 160 000 meest Eesti piirile kogunud, valmisolekuga marsikäsuks
27. sept. ja enne kui II Maailmasõda oli alanud.
Tegelikkuses, kahjuks, neid N. Liidu käitumise kogemusi, milledest Soome sai õppust võtta, Eestile ei antud.
Lk. 802 kirjutab Turtola, tsiteerin: Ükski eestlane ei tahtnud võidelda Pätsi süsteemi poolt. – tsitaadi lõpp.
1939-ndal aastal oli Pätsi valitsus Eesti seaduslik valitsus ja mina käisin Eesti sõjakoolis. Võõrastav on lugeda nii prestiižikas raamatus nagu Talvesõda, nagu oleksin mina ja mu 300 sõjakoolikaaslast murdnud oma sõdurivannet, kaitsta Eesti riiki ja tema seaduslikku valitsust.
Aga niisuguseid ebakohti on vähe ja ainult ühe kaasautori omad, nii et neist peab üle vaatama, et saada kasutada seda suurt hüve, mida see raamat annab. Lisaks kirjeldavad sama ajalõiku mitu autorit ja see juhatab eksiteele sattunud lugeja kiiresti õigele rajale.
Teine osa – Sõda – algab 24-le leheküljele koondatud väga hea kronoloogi-lise ülevaatega kogu sõjaeelsest ajast, sõjast ja sõjajärgsest ajast. Paralleelselt on esitatud poliitilised sündmused, sõjasündmusesd, tagala ja pommitamised ja ka teised tähtsamad sündmused.
637-el leheküljel on kirjeldatud ja analüüsitud kogu 105 päevane sõda – rindejoonte pingutused ja tagala kannatused. Hiilgeüritused, mis said tuntuks kogu maailmas kui ka taktikalised õppetunnid, mis said kalli verega kinni makstud.
Kolmas osa – Pärast sõda – katab raskeid rahutingimusi, nende täitmist ja Soome ettevalmistust järgneval aastal alanud Jätkusõjale.
Mida õppis Soome Talvesõjast – kahte asja –
1. Väikeriikide neutraliteet suurriikide vahelises sõjas EI TOIMI !
2. Riik peab sekkuma majandusellu.
Kes võib tunda huvi selle raamatu vastu?
– ajaloolane, sõjaajaloolane – sõda on vaid diplomaatia teistsuguste vahenditega. Imperialism vs. enesealalhoiutung. Talvesõjal oli oma ühendus Halhja-golil't Mongoolias kuni Argentiinani.
– sõjaasjandusest huvitatu ja eriteadlane – erirelvade omavaheline side. Üllatusmoment ei toimi rindesõjas. Sidevahendite dubleerimise tähtsus.
– psühholoog – Soome Talvesõja vaim – psühholoogiline element, mis ühendas terve rahva, pani leppima aastakümneid riius olnud inimesed ja organisat-sioonid ja andis tervele maale selle ennetundmata jõuvaru, mida ainult üks psühholoog suudab seletada.
– sotsioloog – kogu rahvas sattus sõja sotsiaalse sordiini alla. Sõda juurutas lahti tuhandeid soomlasi Karjalas, Hangös ja mujal, kellele tuli Soomes uus kodu luua. Või näiteks, presidendi abikaasa Kaisa Kallio tundis huvi ainult oma kodu ja oma kuue lapse kasvatuse vastu. Nüüd pidi ta isiklikult vastu-tama tuhandete sõjaorbude eest, laste Rootsi sõjaturva saatmise ja miljonite markade sõjakannatanutele annetatud rahade jaotamise eest.
– kirjandusteadlane – vaid üks näide – Sillanpää marsilaul –
Kotikontujen tienoida tervehtien
täma laulumme kaikukoon...
Kodupaikade kinkudelt tervitades
kõlagu vastu see, meie laul...
Laul mis meil Jätkusõja ajalgi oli suus igal hommikul kui õppusele marssisime.
Laul mille Nobeli laureaat Sillanpää adresseeris oma rindele minevale pojale.
- majandusteadlane – enne sõda oli Soomes rahvamajandus Rootsi majandus-teadlase Casseli teooria ja mudeli järgi kõrgelt välja arenenud. Kiiresti, vähem kui aasta jooksul pidi Soome tõdema, et rahvamajandus tuleb vahetada riigi-majanduse ja sõjamajanduse vastu inglase John Maynard Keynesi majandusteooria ja mudeli järgi, kus riigi aktiivne konjunktuuripoliitika oli majandusliku arengu tagatiseks.
- ja õigusteadlased ja metereoloogid ja kogu lai lugejaskond, kõigile on siin palju huvitavat.
Tuleb tänada ja õnnitleda Talvesõja koostajaid Jari Leskist ja Antti Juutilaist selle suurteose avaldamise eest ja samuti tänada ja õnnitleda uue raamatukogu asutajaid selle raamatu siia muretsemise eest.
Paavo Loosbergi ettekanne
Tartu College'is,Torontos
25. septembril 2003
Täienduseks katkend Peka Erelti artiklist Eesti Ekspressis.
18.09.2003
Maailma ajakirjandus: Eesti ei liitunud, vaid liideti
..................................
Eestile lüüakse matusekella
Baaside lepingu tegelik sisu oli Rootsi võimudele muidugi mõistetav, kuigi eestlased salatsesid ja tegid halva mängu juures hea näo. Salatsemine oli läinud koguni nii kaugele, et Eesti välissaadikuid baaside läbirääkimistest ei informeeritud! Tõsist olukorda varjati ja “sellega oli loodud maailma avalikkuses mulje, nagu oleks Balti riikide vabatahtliku liitumise juttudel tõetuum sees,” kirjutas Laretei. Rootsi arvamuse ütles Riigipäeval välja välisminister Östen Undén: “Vastuhakkamine oleks nõudnud küll ohvreid, kuid see oleks terveks jätnud rahva hinge.”
Vaatamata Eesti vaikimisele taipas maailma ajakirjandus, mis siin tegelikult toimus. Erinevalt Eesti enda lehtedest välismaal mingeid illusioone Eesti tuleviku osas ei tehtud.
Neue Zürcher Zeitungi kirjasaatja Helsingist 29. septembril 1939: “Vapustav mulje Helsingis. Ollakse jahmunud, kuid kõigil on selge, et see tähendab ühtlasi lõppu Eesti Vabariigile. On vaid aja küsimus, millal praeguse korra kukutamine toimub.” Leht lisab suures esikülje loos, et “ilma abita suudaks Eesti vaenlast ainult lühikest aega takistada”.
New York Times avaldas 29. septembril esiküljeloo. “Eesti poliitika viimaseks varjutuseks olid “läbirääkimised” Moskvas õnnetu Eesti välisministriga. Samal ajal kui Ribbentrop pärast banketti istus vene ballietendusel, anti väike antikommunistlik riik üle Vene kolossile.”
Observer 1. oktoobril: “Baltikumis on Eestist saanud Vene protektoraat.”
Svenska Dagbladet 6. oktoobril:. “Sellest peale kui selgus, et Saksamaa on andnud Venemaale vabad käed, pole ükski vastutav Eesti instants tõsiselt mõelnud vastupanuvõimalusele.”
Times 11. oktoobril: “Arvestades Nõukogude samme on nüüdses sõjaolukorras, kus Saksamaa on abitult seotud Läänes, palju parem lasta Nõukogude üksused sisse korraldatud ja piiratud vähestesse paikadesse, mis valitud vastastikusel kokkuleppel, kui et lasta neid sisse tungida ilma nõusolekuta.”
Svenska Dagbladet 12. oktoobril: “Ilma et oleks katsetatudki vastu panna, on Eesti minetanud oma vabaduse ja rahvas on edaspidi jäetud võõra võimu meelevalla alla.”
New York Times 22. oktoobril: “Punaväeüksused tulid kui isehakanud sõbrad ning kutsumata külalised, kes kirjutasid küllakutse püssitääkidega. Eestlastel oleks tähendanud vastuhakk ainult kangelaslikku enesetappu.”
New York Herald Tribune 3. jaanuaril 1940: “Ainus pilk kaardile näitab, et Eesti, Läti ja Leedu merekaubandus on ära lõigatud, nende iseseisvus on ohus ja olenev Venest ja Saksast. Ajakirjandus peaks neid julgustama rahulikuks jääma selles suletud rõngas, selle asemel et lüüa nendele matusekella.”
Eesti USA lehtede esiküljel
Kevadtalvel 1940 välismaa ajakirjanduse huvi Eesti ja teiste Balti riikide vastu vaibus. Kuid suvel jõudis Eesti nimi uuesti ajalehtede esiküljele. Eesti okupeerimist ehk “astumist” Nõukogude Liitu kajastati eriti elavalt USA ajakirjanduses. Balti rahvaste vastu tunti siirast sümpaatiat, teateid venelaste vägivallatsemise kohta ilmusid tihti suurte pealkirjadega. Avaldati poliitilisi karikatuure. Daily News trükkis ära foto Eesti noormeestest, kes ootasid Maine’i osariigis vanglas USA immigratsiooniameti otsust. Foto kandis allkirja: “Kas Venemaa või vangla? Need eestlased eelistavad vanglat.”
Associated Press 17. juunil 1940: “Nõukogude Vene väeosad marssisid vastupanu leidmata Eestisse, Lätisse ja Leedusse. Vene väed hakkasid liikuma ainult mõni tund pärast seda, kui Balti riigid olid andnud järele N Vene nõudmistele.”
United Press 22. juunil: “Pahempoolne venesõbralik valitsus asus täna Eestis võimu juurde pärast veretut ülestõusu. Tallinnas Vabadusväljakul kandis kaks tuhat demonstranti Venemaal valmistatud plakateid. /---/ Relvastatud jõugud vallutasid Tallinna Toompea lossi ja tõmbasid üles sirpi ja vasarat kandva lipu. Vene sõdurid aitasid võtta politseilt relvi käest ja vallutada politseijaoskondi.”
Associated Press 23. juunil: “Eestis on alanud esimesed arreteerimised ja kõikjal lehvivad Eesti lipud kõrvuti N Vene lippudega.”
Chicago Tribune 22. juulil: “Punane terror valitseb kõigis kolmes Balti riigis. Mehed ja mõnikord ka naised ja lapsed aetakse voodist välja, viiakse autodega ära ja nad kaovad jäljetult.”
United Press 23. juulil: “Kindral Johan Laidoner, Eesti sõjavägede ülemjuhataja, arreteeriti ja on teel vangina Moskva suunas.”
New York Times 24. juulil: “Balti vabariikide tahtlik hävitamine mõisteti eile hukka välisministri asetäitja Sumner Wellesi teadaandes. Teadaanne, mis oli oma sõnastuse tugevuse poolest välisministeeriumi praktikas ainulaadne dokument, oli tegelikult koostatud president Roosevelti poolt.”
New York Times 26. juulil: “Eesti punases riigivolikogus oli olnud opositsioon Eesti liitumise vastu Venega. Opositsionäärid olid soovinud Mongoolia-taolist autonoomiat. Punavõimud on opositsiooni karmilt maha surunud.”
Associated Press 6. augustil Roomast: “Itaalia fašistlik valitsus on tunnustanud Balti riikide annekteerimist N Liidu poolt ja on sulgenud Eesti, Läti ja Leedu saatkonnad.”
New York Daily News 7. oktoobril: “Stalini punases paradiisis need nõukogude “vabariigid” esinevad mitte ainult nimede, vaid ka numbri all – just nagu vangid vanglas. Kirjavahetuse saladus, kodu puutumatus, kaitse vahistamise vastu ilma kohtu arreteerimiskäsuta – kõik see kõlab nõukogude tegelikkuses nagu halb irvitamine nende mõistete üle.”
Eesti astumine Euroopa Liitu maailma ajakirjanduses sellist tähelepanu ei pälvinud. Isegi osa liikmesriikide ajalehtedes leidis see marginaalset kajastamist. Liitumist peetakse erinevalt liitmisest normaalseks nähtuseks. Ja see kõneleb juba enda eest.
