Pealkiri laseb vähe viltu — Jõekääru suurtartlane Eva Kaup on hoopis Otepää juurtega, kuid tema hoov oli sel aastal nagu alati kõigile tartlastele ja nende sõpradele avali. Kahju vaid, et tartlased kardavad ilusat ilma. Möödunud aastal trotsiti ilmateadet, lauldi pilved laiali ja suunati vihmasagarad mujale. Tänavu oli ilm perfektne, kuid osavõtjaid nappis. Vaid paarikümne ringis oli pidulisi.
Laupäev, 12. august oli see päev, kus juba hilisel hommikupoolel autod hakkasid Kaupide suvekodu juurde saabuma. Tartlaste lipp oli kesest õue vardas, esinaine Magda Spirka jagas väepealikuna viimaseid korraldusi, peretütardel Tiiul ja Kristil olid käed-jalad tööd täis nagu ikka, Livia Kängsepp ja Evi Oder kuulusid vastuvõtukomiteesse. Veel agaramalt tervitas must neljajalgne karvanäss Roosi, kes haukumise ja sabaliputuste varal püüdis saabujaile selgeks teha, kes on tõeline peremees.
Kui oli ilmne, et rohkem osavõtjaid loota ei ole, lausus perenaine Eva Kaup oma sõbralikud tervitussõnad. Esinaine Magda Spirka kuulutas suvepäeva avatuks ja kostitas kõigepealt lahket pereprouat suure lillekimbuga. Kuna Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest saab varsti 15 aastat, lauldi Eerik Purje süntesaatori saatel ühislauluna „Jää vabaks, Eesti meri“. Siis tuli Eerikule abiks Tamara Norheim-Lehela. Kahepeale lauldi maha mitu duetti vaheldumisi ühislauludega, milleks laululehed olid välja jagatud. Lõbusa vahepalana andis Evi Paap lühiülevaate pensionäride elust, Ellen Irsi poolt värsivormis kirja panduna. Kuigi Ellen on teadupärast mulk, polnud protestihääli kuulda. Leiti, et ka mulgi jutt kõlbab kuulata, kui ikka tartlane ette loeb. Liiatigi on Ellen Tartus koolitatud, mulkidel kogu oma rikkuses ju oma ülikooli ei ole.
Laulud kippusid otsakorrale saama, kuid köögipersonal polnud veel omadega valmis. Esinaine tegi ettepaneku jätkata kava improvisatsiooni korras. Evald Oder võttiski kohe tuld ja hakkas meenutusi heietama seoses lauluga „Kas tunned maad“. Vanades laulikutes oli sellele tundmatult autorilt veidi ulakas paroodia alapealkirjaga „õllekannuideoloogide redaktsioon“. Evald pakkus välja teooria, et selle autoriks ei olnud mitte keegi alkoholilembeline irvhammas, vaid hoopis kunagine kangeim karskusjünger Villem Ernits. Evald oli teda posikesena mõned korrad kohanud, sest ta isa sidus kuulsa polüglotiga karjapoisisõprus. Vemmalvärss polnud loodud joomise ülistamiseks, vaid joodikute tögamiseks. Oli kuidas oli, igatahes laulis Evald selle versiooni koosolijaile maha ja nautis ausalt välja teenitud ovatsioone.
Toit sai valmis ja kuna see oli mõeldud suuremale hulgale kui kohale ilmus, siis „karistati“ nii mõndagi kahekordse kõhutäiega — perenaiste solvamine pole üheski Eestimaa nurgas andestatav ja Tartumaa pole ses osas mingi erand. Kui küllalt nauditud, jatkus koosviibimine
ad libitum vaba vestluse korras mõnusalt leebes suveõhus. Ei kurdetud enam osavõtjate vähesuse üle, kõik leidsid, et kvaliteet on enam väärt kui kvantiteet.
Kui siinkirjutaja bensiiniruun Toronto poole traavi alustas, olid kõik veel agaralt kohvi ja kohvikõrvasega ametis, keegi ei raatsinud lahkuda. Olgu tänatud nii korraldajad kui lahke pererahvas.
