Kõigepealt tuleks rääkida siiski sellest, et eestlane on ISE üheksakümnendate algusest tänaseni endale valinud sellised juhid ja sellise elukorralduse. EESTLANE ISE. Mitte Savisaare headus, vaid temaga konkureerivate erakondade veelgi enam küsitav moraalitus on loonud olukorra, kus kahekümne aastaga on riigi ühisomand (nii materiaalne kui ka mentaalne) jaotatud, müüdud, hangeldatud ja lausa varastatud “vähestele palju ja paljudele vähe või lausa ei midagi” põhimõttega.
Kui väikeriigis on peatselt 15 -20% inimestest ilma võimalusest end tööga elatada, kui sotsiaalne kaitstus ja elukorraga rahulolu kiratseb, siis peaksid ka marurahvuslased VIIMAKS OMETI aru saama, et eestluse suurim oht ei ole sugugi mitte pime laas idas ega ka mitte erinevates toakaaslastes, vaid ikkagi MINA ISE. See riik, mis eestlastele on ainus ja püha (ainus ja püha) peaks kestma ju ikkagi rohkem kui kümned aastad!?
Demokraatlik ühiskond on nagu potist väljakukkunud pärmitaigen, nagu kindla meeskonnata reisilaev, kus iga teine päev vahetub kapten reisijatele antud ilusate lubaduste põhjal. Olukorras, kus reisijatel on täiesti kama, kes juhib ja kuhu (varasemad valimisaktiivsused alla 50%), on täiesti selge, et peatselt pidu peetakse suletud sviitides ja kellegi arvelt.
Põnev on lugeda viiteid, et “VEEL ON VõIMALIK NAASTA” ja “OLEME PEREMEHED”. Väga põnev. Niisama põnev, kui “PAARI AASTAGA EUROOPA RIKKAMATE HULKA” jõudmise peibutusloosungeid kergeusklikele. Nagu muinasjutte vaeslapse käsikivist, mis kogu öö ise jahvatas.
Tegelikkus?
Eesti 100-st tähtsamast ettevõttest (statistika-ameti info) on pea 70% välisinvesteerijate valduses. 60% elanikonnast elab peost-suhu võimalustega ja on sisuliselt surutud moraalsele passiivsusele kartuses oma homse ees. Paremate sissetulekutega, kuid kodanikuaktiivsuselt tunduvalt aktiivsem klass toetab loogiliselt järjekindlalt madalate maksude (s.t. väheselt palju ja paljult vähe), piiranguteta ja avatud korraldusega (ei piire, ei pikaajalist moraali) arengut.
No, kaunid rahvusillusionistid, KUIDAS SIIS SEE HEADUS ISE kusagilt taevast siia saabuks, kui reaalsus on sootuks muu? Ei, ei saabugi, vaid eest on tõeliselt huvitavad ajad, kus liisingluksus vahetub karmi reaalsusega ja vanakurat tuleb käsi hõõrudes talle suhkrukringli eest antud kolme veretilgale järele.
Teades, et see ei ole kellelegi meeldiv, tahaks ikkagi tulihingelisi õiglaslikke pisut õlast raputada ja öelda — vaata peeglisse, hea mees, vaata peeglisse! Sa kisendad, et öine kära ja teiste raske hingamine ei lase sul magada, kuid seda sa ei märka, et su kodu on tükikeste haaval välja jagatud, maha müüdud ja ühiseks tantsuplatsiks tehtud. Seda jah, seda sa ei märka, kuid tead täpselt, et “kui vaid seda kohisevat metsa ees ei oleks”…
Hale hakkab. Tõsiselt. Mitte tegelikkuse, vaid Sinu arusaamade ja loidsuse pärast.
Päeva komm on Delfi uus rubriik, mis tõstab kommentaariumist esile häid kommentaare.