Anne Valmas
Oleme aastaid oma raamatutega elanud justkui käsikäes, nende pidev ilmumine on meie pagulasvaimu kõrgel hoidnud ja mõnikord ka uhkustunnet sisendanud, eriti kui omal ajal sai võrrelda nende arvu kodumaal võõra võimu all ilmunuga. Nüüd on pagulaskirjanduse arv loetletud, aladeks liigitatud ja raamatukataloogiks seatud. On otse uskumatu, et selle töö on teinud üksikisik ja 4070 numbri alla paigutanud.
Nii suur on väliseestlaste kirjandus arvudes. Anne Valmasel on see olnud aastatepikkune teaduslik töö materjalist, millele sõjajärgseil aastail ligi ei pääsenud. Pagulaskirjasõna oli kas ametlikult olematu või mõnes eriosakonnas, kuhu pääses erilubade abil. A. Valmase esimesed kohtumised toimusid Rootsis 1979.a. luuletaja Kalju Lepiku rikkalikus raamatukogus, millele lisandusid temalt saadud mitmekülgsed teadmised väliseesti kultuurielust.
1989.a., kui A. Valmas sai töökoha Eesti TA Raamatukogu väliseesti kirjanduse osakonda, tuli ka võimalus kodueestlaste eest varjul olnud kirjavaraga tutvuda. Selle tulemusena ilmus artiklite kogumik „Kodutanumist kaugemale“ (1984) ja nelja kirjaniku personaalnimestikud. 1997.a. ta kaitses publitseeritud artiklite alusel Tallinna Pedagoogikaülikoolis magistritööd teemal „Eesti raamat paguluses. Kirjastustegevus ja kultuuritaust“. Uurimistööle oli toeks Tallinna Pedagoogikaülikooli kaudu eraldatud Eesti Haridusministeeriumi doktoriõppe stipendium. Viimane võimaldas töötada Eesti arhiivides Austraalias ja Ameerika Ühendriikides, doktoritööd juhendas prof. Mare Lotti.
Oma teose lähtekohaks peab ta identsuse olulisust, mis seisneb kultuuri säilitamises, kus eriline tähtsus oli rahvuslikel ühiskondadel. Selliseid demokraatlikke ühiskondi tekkis eesti põgenike hulgas, kes olid vabad vaimseks loominguks. Sellega säilitati eesti keelt ja hoiti elavana eestikeelne kirjasõna, mis algas laagriväljaannetes ja suurdus järk-järgult raamatuteni.
Kuigi noored võõrkeelsetes koolides eemaldusid eesti keelest ja kui ka loominguks polnud küllaldast keeleoskust, jäädi enamuses siiski kahe keele valdajaks. Vanema põlvkonna janu eestikeelse kirjanduse järele oli siiski valdav. See suutis hoida elus peale kahe suurema kirjastuse veel arvukalt väiksemaid, ka siis, kui trükiarv oli madalavõitu. Eestikeelne raamat on leidnud hoiukoha väliseesti arhiivides, kuid ükski neist pole suutnud seda kompleksselt teha. Täieliku loetelu aga annab nüüdne Anne Valmase raamatukataloog, mis osutus asendamatuks kõigile pagulasajastu kultuuriga tegelejatele.
Uurimistöö eesmärgiks on organisatsioonide ja üksikisikute kirjastused eri pagulasmaadel. Töös on välja selgitatud paguluses ilmunud trükiste üldarv maade ja kirjastajate kaupa, kuna iga maa eesti kogukonnal oli oma eripära, mis seotud haridustaseme, sotsiaalsete olude, kogukonna suuruse ja hajutatusega.
Eri maades ilmunud trükiseid siiski kodumaa eeskujul kusagil ei registreeritud, välja arvatud B. Kangro „Eesti raamat vabas maailmas 1944-1956“ ja hiljem „Eesti kirjakuulutaja eksiilis“ (1989) kuni 2600 nimetusega. Ainet on kasutatud paljudes artiklites. Küll on 84% raamatutest registreeritud Akadeemilise Raamatukogu väliskirjanduse osakonnas. Pagulasarhiividest Sydney’s ja Lakewoodis on saadud lisaandmeid.
Esitatud on ülevaade põgenemisest 1944.a. sügisel: Rootsi (umbes 18.000), Saksamaale (30.000—50.000), Kanadasse II Maailmasõja järel 4118, aga 1986. aastaks 18.810, USA-s 1990.a. 26.762, Austraalias 1986.a. 6334, Suurbritannias 3418, 1984.a. ligi 7000. Neis kogukondades tekkis eesti paguluskultuur, mis püsis elujõulisena pool sajandit. See oli tulemusrikkam neis maades, kuhu oli sattunud suurem hulk vaimselt aktiivseid inimesi nagu Rootsis, kus oli arvukalt kultuuriloojaid. Välismaine Eesti Kirjanike Liit pani aluse eesti paguluskirjandusele. Kuigi elati mitmel erineval maal, oli oma kultuuri säilitamine ja arendamine põhiliselt sama: eestlastele eneseväljenduse võimaluse loomine, eestikeelse hariduse andmine, Eesti probleemide maailmale tutvustamine. Suurima eneseväljenduse võimaluse andis Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, raamatute väljaandmise kõrval arenes eri riikides ka eesti ajakirjandus.
Autor jaotab kirjastused suurteks, keskmise suurusega ja ühemehekirjastusteks. Nende kõrval kirjastasid veel organisatsioonid ja ühendused kõiki vajalikke trükiseid. Pagulaste teadusorganisatsioonide poolt anti välja teaduslikke ja populaarteaduslikke teoseid, kus suureks saavutuseks oli prof. Andrus Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat“. Mitmed eesti keeleteaduslikud uurimused viisid keele arengut edasi ka väljaspool kodumaad. Eriti olid hinnatud memuaarteosed ja Eesti ajaloo alased teosed, kus läbi võideldud sõda oli kirja pandud. Tähtis osa oli teatmeteostel ja sõnaraamatutel, kuna pagulane oli uue elukoha saanud võõra keelega ühiskonnas.
Ka on pidevalt ilmunud vaimulikku kirjandust, mida on olnud koguni 6,3% väljaantust. Peale uute Piibli väljaannete on ilmunud koguduste elu kirjeldavaid teoseid. Koguteoseid ja mälestusi elustavaid pildiraamatuid on ilmunud igal maal, silmapaistvaks on Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni kolmeköiteline ajaloouurimus. Raamatukataloog toob lugeja teadvusse ka raamatuid, mis pole seni avalikkuse teadvusse jõudnudki.
Kokkuvõttes on ilmunud maade kaupa: Rootsis 1908, Kanadas 958, USA-s 481, Saksamaal 402, Austraalias 190, Suurbritannias 78, Soomes 15 ja teistes maades 8 trükist. Selles on ilukirjandust 1476. Kokku on registreeritud nimekirjas 4070 trükist.
Anne Valmas on töötanud aastaid suure põhjalikkusega. Andmebaasis on 233 nimetust, isikuregistris 15 lk. tihedat teksti. Teises köites on kirjastajate, pealkirjade- ja isikuregister. Kaaneillustratsioonid näitavad ka raamatukunstnike loomingu osatähtsust.
