http://www.kesknadal.ee/g2/uud...
Ajupesust, mida Eestis kommunistliku partei juhtimisel läinud sajandi seitsmekümnendate-kaheksakümnendate massilise migratsiooni õigustamiseks tehti, olen kuulnud vaid vanema põlvkonna meenutuste kaudu. Siis olin liiga noor, et aduda demagoogiat ning rahvuslikku diskrimineerimist.
Rahvarinde liikumine ja öölaulupeod vabastasid meid õnneks toonasest jõhkrast valest ning vihkamisest, mida rahvustunnet lämmatades külvati. Kuid 20. augusti eel, mil tähistame omariikluse taastamist, oleme viimastel kuudel näinud vihkamise taassündi. Fookusesse tõusnud pagulusteema on vihkamise tagasi toonud. Taas jaotub rahvas kiiduväärseteks headeks, kes pagulasi tervitades endas Euroopa ideaale kannavad, ning teisalt vihkamisväärseks enamuseks, kes valutab südant kodumaa ja kultuuri saatuse pärast.
Vastik vaenav rahvas
Kakskümmend aastat pärast enese vabakslaulmist oleme sunnitud taas taluma pravdistlikku ülbust nende poolt, kes peavad end kõige targemaks, õiglasemaks ja eksimatumaks. Nagu kunagised punaideoloogid, hurjutavad end arvamusliidriteks ja poliitiliseks eliidiks maskeerunud elust ja rahvast võõrandunud kõiketeadjaid eestlasi, kes olevat vaat et kõige võõravaenulikum rahvas terves Euroopas.
Mõnuga maalitakse pilt läppunud hingeõhuga ja viina järele haisvast rahvuslasejätisest, kes ei märka armastada Põhja-Aafrikas oma kodupaiga tolmu Euroopa elustandardite nimel jalgelt pühkinud majanduspagulast, keda Eesti valitsus on otsustanud riiki vastu võtta, et täita vakantsed kõrgtehnoloogilisi teadmisi eeldavad ametikohad ning parandada manduva ääremaa äpardunud genofondi.
Mida on pagulastelt oodata?
Pagulaspartei ustavate ideoloogide väitel on riigis tarvis uusi töökäsi, milleks vastava valitsusametnike komisjoni poolt hoolsalt välja valitud sisserändajad on enam kui sobivad.
Nagu näitab massilise sisserändega maade praktika, ei saa valdavast osast majandusmigrantidest kunagi tööinimest. Nad jäävad koormaks kohalikule sotsiaalabisüsteemile või elatavad end kahtlase, et mitte öelda – kriminaalse tegevuse abil. Kuigi kusagil meedias väideti, et pagulased on eestimaalastest kordades haritumad, pole nende eluviis Saksamaal või Rootsis seda seni kinnitanud.
Valida, keda tuua, keda mitte, meil aga tegelikkuses ei lasta. Euroopas ei avata orjaturgu vaid selleks, et meie riigiisad saaksid oma rutakalt antud lubadust täita. Enne kui otsida töökäsi põgenike hulgast, tuleks sotsialiseerida meie oma töötud. Seal peitub potentsiaal tuhandete töökohtade täitmiseks märksa väiksemate kuludega kui põgenike töökõlbulikuks utsitamine.
Kinnitatakse, et multikultuursus pidavat rikastama. Hale lootus, et meil õnnestub Eestisse meelitada Nairobi käsitöömeistreid ja Tripoli rahvatantsijaid. Tulevad ikka need, kellele oma maa ja kultuur suuremat korda ei lähe. Kuidas saavad rikastada need, kes ise vaimult vaesed?
Meilt nõutakse, et pagulasi tuleb haletseda, kuna tegemist on sõjapõgenikega. Kas ikka on? Need, kes võitlevad oma maa helgema tuleviku nimel, ei lahku võõrsile isegi siis, kui surm silme ees. Ei page oma riigist ka aatelised põhja-aafriklased, kes rajavad 8000-kilomeetrist puuderinnet Sahara edasitungi peatamiseks või võitlevad naiste õiguste eest. Need austusväärsed inimesed jäävad sinna, kuhu kuulub nende süda – koju. Meile leiavad tee hordide riismed, kes on valmis paari Adidase tossude eest müüma maha nii südametunnistuse kui ka kodumaa.
Kas tõesti peame pagulastelaviini ülistama?
Mind teeb murelikuks, et koos pagulastega levib Euroopas naiste vastu suunatud vägivald. Kas peame seda vaikides aktsepteerima, sarnaselt Rootsi politseile, kes ei sisene enam valdavalt põgenikega rahvastatud getodesse, kus toimuvad karistamatult aumõrvad ja tütarlaste ümberlõikamised?
Õhtumaa tavadele on võõras seegi, et naised ei tohi viibida tänavail katmata näoga. Prantsusmaal oli valitsus sunnitud vastu võtma seaduse, mis sel viisil naiste alandamist keelab, ent seadust ei järgita. Suure immigratsiooniga maade naised juba kannatavad vägivalla läbi. Baierimaal manitsetakse tüdrukuid loobuma miniseelikutest, sest nende kandmine andvat pagulastele „vale signaali“. Stockholmi ja Oslo noorikud on aga harjunud, et õhtuti pole mõtet ilma saatjata välja minna, sest üksik näokatteta naine motiveerib „rikastava“ kultuuri kandjat rünnakule.
Ma olen mures Euroopa tuleviku pärast, kus ei suudeta enam kaitsta naisi keskaegsetest tõekspidamisest johtuva vägivalla eest.
Eelmine integratsiooniprotsess tuleb lõpetada
Enne kui rääkida uhkusega Aafrika pagulaste integreerimisest, tuleks lõpetada pooleliolev integratsiooniprotsess ning luua kõik võimalused ühiskonda lõimumiseks neile muudest rahvustest inimestele, kes siin juba elavad. Nad moodustavad Eesti rahvastikust 30%. Kui tahame olla ülilahked 180 põhja-aafriklase vastu, ei tohi unustada, et eelkõige väärivad tähelepanu need tublid Eestimaale oma kodu rajanud venelased, ukrainlased, valgevenelased ja muude rahvuste esindajad, kes ootavad pikisilmi riigipoolset toetust kodakondsuse saamiseks.
Suu laulab, süda muretseb
Inimesed on mures, sest pealesurutud multikulti toob endaga kaasa senikogematuid ohte ning muudab oluliselt selle maa palet, kus oleme harjunud elama. Muretsevat rahvast ei tohi alavääristada ega sallimatuses süüdistada. Arrogantsed poliitikud peaksid tunnistama, et demokraatias on rahval alati õigus.
Või kehtib meil demokraatia vaid väljavalitutele? End arvamusliidriteks tituleerivad häälekad paguluse propagandistid kiigaku peeglisse ja tunnistagu, et selle rahva vihkamist ja alavääristamist, kelle hulka kuulud, põlatakse igas ühiskonnas, nagu ka juurtetust ja saamahimu.
ALAR NÄÄME, endine Valga abilinnapea, nüüdne Tallinna Kesklinna linnaosavanem