Rein Neggo, Kodumõtteid. Eesti Kirik, Tartu 2004. 156 lk.

Vaimulikuna töötamise aja jooksul on pastor Rein Neggo koondanud oma erinevates väljaannetes ilmunud kirjutised või nende katkendid kolme kogukasse raamatusse: „Lahtised lehed“ (Toronto 1996); memuaarid Los Angelese Eesti Segakoori algaastaist 1949-1957, pealkirjaga „Helihargiga Inglitelinnas“ (Santa Ana 1999) ja koguduse ajakirjas „Vastutuuli“ (Toronto 1998) avaldatud kirjavara. Äsja jõudis siia mandrile valimik jutlusi, palveid, kirjutisi ja kõnesid aastaist 1950-2003, mis ilmusid käesoleval aastal Tartus pealkirja alla „Kodumõtted“.

Trükkimise järge ootab veel „Emakeele radadel“ — väljaanne Los Angelese Eesti Täienduskooli ajaloost.

Raamat „Kodumõtteid“ peegeldab Los Angelese koguduse viljakat tegevust ja autor on selle pühendanud oma lahkunud abikaasale, kes on seisnud ustavalt tema kõrval rasketel aegadel.

Raamat on jagatud, nagu autori elugi, nelja ossa: kirik, kodumaa, elusõna ning isiklikud elamused ja kogemused. Samasugune on ka kirjapandu järjekord tähtsuselt.

Kiriku osa puudutavas tsüklis lähtutakse usupuhastuse vaimu evivast ja seda kandvast Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikust. Pagulusse jõudes tuli selle liikmetel kõigega otsast alustada.

Rein Neggo jagab siinsete koguduste tegevuse aastapikkusteks järkudeks, mõõtes nende edukust. Üheks oluliseks osaks on kiriklikus tegevuses lahkunute saatmine viimsele teekonnale. Haudadele asetatud ristid räägivad mahajääjatele oma keelt ja aitavad lahkunuid ikka meenutada.

Vaimulikuna on autori tegevuse üheks oluliseks aspektiks olnud armastus oma isamaa vastu ja selle huvide eest seismine. Seejuures on ta alati tundnud Jumala lähedalolu ja abi. Ta ei kaotanud kunagi pikkade, kannatusrohkete aastate vältel lootust kodumaa vabanemisesse.

Ta näeb kogudusi kui vennalikke ühiskondi, mida on tugevalt kokku liitnud nii igapäevane elu kui kirikutöö.

Palved kodumaa vabanemise eest on nüüd asendunud tänupalvetega.

Kolmadasse tsüklisse on koondatud mõtted elusõnast, nii selle üle mediteerimisest kui ka koguduse liikmetele jagamisest. Neis avaldub autori kui vaimuliku usulise tunnetuse sügavus ja otsene side Jumala Sõnaga. Elusõna kaudu elab ta läbi nii Johannese kahtluse, inglite jõulukuulutuse, jõululapsega kohtumise kogemuse, palve osa kristlikus elus kui ka usulise tunnetuse, mis on kõik vajalikud tõe otsimisel ja leidmisel.

Aga samuti edastab autor hinge sõnu kõneluses, milles selgitab Lauluisa loojaolemust. Seda liiki arutlustes ilmneb tema vaimulik loojaolemus, aga ka poeetiline väljendusrikkus.

Selles tsüklis on pikemaid arutlevaid kirjutisi. Autor läheneb muusikamehena Piiblile kui sümfooniale ja seostab seda ka meie rahvusliku aspektiga. Ta leiab, et eestlastena võiksime seda esitada erilise rahvuslik-vaimuliku harmooniaga.

Neljandas tsüklis on esseelikud kirjutised eesti heliloojast Miina Härmast ja tema loomingust; Roman Toi väljaannetest „Jõululaulud“ ja „Segakoorilaule“; samuti ka ülevaade Los Angelese Eesti Täienduskoolist ja selle lõpetanuist. Lõpust leiame veel loo sealse linna saunaklubi tegevusest ning muidki lühikirjeldusi, millest taas peegeldub autori muusikahuvi, kuna ta töötas õpetajaameti kõrval ka koorijuhina.

Raamat on hea näide kirjasõna kasutamisest alal, kus väljaöeldu jõuab uuesti koguduseni, olles justkui värskendavaks külaliseks ja ulatudes kaugemalegi meeldiva tervitusena. Pastor Rein Neggo on jäänud sõna külvajaks oma raamatute läbi.

Märkmed: