On öeldud, et kolm suurimat kiusatust, tähendab need, milledele on kõige raskem vastu panna, on raha, võim ja abieluväline seks. Jätaks siin selle viimase kaalumata, kuna tänapäeva mandunud moraalisüsteem lubab pea igat perverssust, armastuse (ja usu, lootuse, ülejäänud inimesele kingitud heast kolmainsusest) roll enam ei mängi paljudele südame või muu intiimvahekorras midagitki.
Poliitikas, avalikus elus, peaks olema eriti ranged reeglid eksimiste vastu. Ent nagu ajalugu on tuhandeid aastaid kinnitanud, poliitikutele, riigijuhtidele, kuningatele, aadlitele on moraalsed reeglid köömes. Võtame kas või USA ekspresidendi Bill Clintoni, kes joovastas kõige kolme pahe tagaajamise lõbust. (Rahast ja Clintonist allpool).
Kanadas möllab hetkel mitu skandaali. Senatise määratud avalikuelutegelaste, mitte eluaegsete poliitikute, rahalisest üleastumisest ja süsteemi kuritarvitamisest olen hiljuti päevikusse kirjutanud. Võimu joovastus pole lubanud Toronto linnapea Rob Fordil aru saada, et ta käitumine Kanada suurima linna valitud meerina on allapoole igasugust arusaamist. Ja Ford ei ole kaalunudki kohalt tagasiastumist. Ontario Liberalid on võimupidamiseks murdnud niipalju valimislubadusi, et loeteluks puudub siin leheruumi.
Ja nüüd föderaaltasandil komberdava Liberalide partei vastvalitudjuht Justin Trudeaust. Mees, kes sündis mitte ainult hõbedase lusikaga suus, vaid päris isalt möödunud sajandi kuulsama poliitilise nime. Rahast polnud eliitperekonnas kunagi puudust; samuti ka tähelepanust. Kuigi perekonnas on olnud kurbi sündmusi (ema vaimuhaigus, venna hukkumine suusaõnnetuses) on Justin Trudeaule Fortuna alati naeratanud. Kuidas muidu seletada tema ülekaalukat valimist Liberalide partei juhiks? Nimi ja karismaatiline oskus nooremale valijaskonnale meeldida oli partei otsuse taga valida kõige tähtsamale kohale kogemusteta, üsna rohelise ja noore poliitiku.
Tänase Toronto Stari andmetel teenis Trudeau ajavahemikul 2008 – 2012, siis kui ta juba House of Commonsis parlamendiliikmena oma valimispiirkonda oleks pidanud teenima, $277,000 avalikude kõnede pidamise eest. Suurimaks nöögiks on aga $20,000, mida ta nõudis, ja sai, New Brunswicki vanurite heatahtliku organisatsiooni tuluõhtul kõnelemise eest. Üritus aga kaotas $21,000. Miks ometi ei oleks võinud rahvatoetust otsiv tulevane partijuht vabatahtlikult oma aega annetada? Eks ikka selle pärast, et ahnuse oreool trumpas mõistuse.
Trudeau on küll lubanud raha New Brunswicki pensionäridele tagastada, just nii nagu senaatorid Pamela Wallin ja Mike Duffy on lubanud oma ahnust korvata. Kuid see poleks vist juhtunud, kui agar ajakirjandus poleks neid paljastanud.
Nagu esimeses lõigus öeldud, lihtsurelik tunnistab vigu, teeb parima, et eksisamme vältida. Miks aga poliikas on erinevad reeglid ei saa aga keegi vist seletada. Pole ime, et tänapäeva noored sellest mustast mängust pole huvitatud, demonstreerides ilmekalt seda nii Eestis kui Kanadas sellise apaatsusega, et isegi elektrooniliselt, mis ju ilmlihtne, kodune, või käsiti valimiskasti ei viitsi tänapäeva noored, tulevased New Brunswicki vanurid isegi sedelit langetada. Mis muidugi rõhutab taas, et status quo kinnitub, nagu ta on juba inimajaloo algusest saadik, ilmtingimata edasi vaid pahedele, mitte headusele.