Nii elavad riigitöölised, kelle aastane sissetulek ületab $100 000. Juba aastaid on Ontarios avaldatud Sunshine list: riigisektoris töötavate nimekiri, kelle sissetulek on ületanud maagilise kuue kohalise arvu piiri. Isegi kui mõni megamiljonär kurdab avalikult, et miljon enam ei osta mida ta vanasti suutis osta, on sada tuhat taala siiski päris kopsakas summa – seda eriti, kui tuleb maksumaksja taskust.

Paraku, isegi kui riigialam võib õigustatult kurta, et priiskamine on ületanud kõige mõistuse piiri, pole tal muud abinõud kui küsida, miks asjad on käest ära läinud. Möödunud nädalal avalikustati too „päikesepaiste nimistu”, mis pani tõsiselt mõtlema. Sest tervenisti 88 412 riigi palgalehel olevat teenisid mullu rohkem kui $100 000, keskmine sissetulek oli neil $127 525. Otsa, helget majanduslikku valgust nautivate arv paisus 11% võrra 2011. aastaga võrreldes.

Võrrelge seda nüüd miinimum palgaga, mis on $10.25 tunnis. Aastapalk – kui olla täisajaliselt tööl (juhtub harva), saades ka seaduse järgi määratud kaks nädalat palgaga puhkust (riigitööliste standard on neli, viis, isegi kuus nädalat palgaga puhkust) – on niisiis $21,320, viiendik päikesepaiste kullas elavate sissetulekust. Ja muidugi võtab riik ka sellest piskust oma lõivu. Ontario keskmine palk oli mullu $47 780 aastas – vähem kui pool päikesepaiste rahast. Ning Ontarios on viimasel paaril aastal olnud Kanada provintsidest kõige madalam palgatõusu protsent. Ent riigitööliste hulgas mitte. Midagi on siin viltu.

Ei saa ju muidugi pahaks panna haigla direktorite palka – nende otsused suunavad meie kõige tervise hoolekande tulevikku, loodetavasti teenivad nad iga sendi, vabandust viie sendise, kuna sent pole enam ametlik vääring. Ning politseinikule, kes ületundidega ületab $100k künnise, peab kiitust avaldama, et ta korda peab üha pehmenevate väärtustega mugavusmaailmas.

Kuid kas lihtne parkimispiletite/trahvide väljakirjutaja väärib sellist palka? Arvan, et mitte. Amet premeerib usinust – põhipalgale lisandub boonus mis on ehitatud väljakirjutatud parkimistrahvide arvule. Teisi sõnu, kui nö roheline herilane, nagu neid omal ajal nöökides kirjeldati nende vormimundrivärvi ja valusa „armastuskirja” andmise tõttu, leiab ennast piirkonnast, kus on olemas vaid lühiajaline parkimine, arvukalt poode ja ettevõtteid, siis võib ta päevas palju rohkem parkimispileteid kirjutada kui ta kvoota nõuab.

Kui arvestada, et töökoht ei vaja mingit kõrgharidust, vaid ainult automargi tundmist, numbriplaadi veerimise- ja kellaaaja tähelepanekuvõimet, siis on raske uskuda, et selline tööline võiks kuuluda kõrgepalgaliste hulka. Nagu postiljonilgi, kes samuti peab ainult oskama lugeda ja numbreid tundma, olla viisaka füüsilise tervise juures et oma marsruuti päevast päeva kõndida, ei ole need mingid erilised väljakutsed. Kuid palk on magus.

Seda kinnitas avastus, et hästiteenivate kuuluvate nimekirja kuulus päris mitu rohelist herilast, enimteeninud tõi koju $110 000. Huvitavalt oli iga sellise jõuka parkimispileti kirjutaja nimi kas india või araabia päritoluga. Mõtlesin hetkeks sikhidele, kes on Toronto lennuvälja limusiinide ja taksode, rääkimata pakikandjate teenustepakkumised üle võtnud. Ent vaevalt nõelajatel mingi maffia on, kuna rohelisi herilasi olen näinud mitmest rahvusest, ja uustulnukate töökust ei soovi laita.

Kuid siis lugesin reedesest Toronto Starist, et igast neljast kirjutatud parkimispiletist jääb üks maksmata (umb. 633 000 välja kirjutatud 2,7 miljonist). Usinus nende kirjutamisel ei tähenda midagi, kui kirjutatakse trahv autole, mis on provintsiväliste numbriplaatidega, või kui autojuht sõidab minema, enne kui herilane saab teda armastuskirjaga nõelata. Ka kohtusse ilmumisega on võimalik neid pileteid tühistada. Stari andmetel on kahjum Toronto linnale $19 miljonit, arvestades keskmise $30 pileti hinnaga.

Niisiis kvoota ületamine ei too linnale sissetulekut, aga annab herilasele küll raha, mida ta pileti kirjutamine pole kassase toonud. Absurdsus.

Muide, sain ise mitte eriti kaua aega tagasi sellise kolmekümne kullise kirjakese. Väljusin kirikust, seisin Carltoni ja Jarvise nurgal punase tule taga, ning nägin, kuidas herilane luuras auto juures, ja asus kirjutama. Jõudsin liiga hilja kohale. Mulle oli parkimisaega antud kella 12:00-ni, herilane kirjutas pileti 12:01! Ei teadnud siis, et linn annab kümme minutit nö armuaega – aga eks herilane tõstis oma kvootat. Maksin pileti kinni, samas aga pobisedes, kuivõrd raske on üldse südalinnas parkimiskohta leida, veel vähem aegadest kinni pidada. Tavaliselt pooldan ühistransporti just selle põhjuse tõttu, aga Torontos on see samuti ebameeldiv valik, ning kindlasti ühe tulevase päeviku teema….

Märkmed: