Igal aastal on tunne, et jõulud tulevad liiga vara — ettevalmistused selleks alles poole peal või hoopiski alustamata. Detsembrikuu keskpaik käes, ja kui jõulukingid veel ostmata, tuleb kiirustada seda tegema, kummitab mõte, sest mida aeg edasi, seda hullemaks mölluks kaubamajades läheb — rääkimata parkimisprobleemidest, närvilistest ostjatest ja pikkadest kassajärjekordadest, aga ka poerüseluses kaotatud lastest, kinnastest, võtmetest, rahast...
Nimetatagu seda kuidas tahes, jõuluhulluseks või ostumaaniaks või mis iganes. Kuigi jõulude sõnum on ju materiaalsest maailmast tegelikult nii kaugel, on siiski jõulutraditsioonides ka kinkimisel väga oluline koht. Ütleme küll, et materiaalsed väärtused ja kommerts ei kuulu jõuludega kokku, aga ostame ikka, ja küllap ei pääse kinkide tegemisest vist enamus inimesi. Tegelikult on see kingikomme ju väga tore, kui sugulaste-tuttavate nimekiri pole just ülipikk ja kinkide otsimisest ei saa töökohustus ning pole karta ületrumpamise või võlgniku tunnet.
Igal aastal enne jõule annavad eksperdid ajakirjanduses nõu, mis on parim kink saajale, et see ka rõõmustaks: kas siis praktilist laadi, iluasjake või hoopis miskit muud, olenedes suuresti isiksusest ja tema omadustest. Keegi ju ei ihka saada mõttetuid asjakesi, mis kingitud lihtsalt kingi tegemise pärast, küll aga teeb rõõmu aastaid hiljemgi meenutada, et see või teine asi pärines sellelt inimeselt nendeks jõuludeks; või et kingitud rahaga sai ostetud just seda, mida oldi kaua igatsetud.
Eestis on saanud väga popiks kinkekaardid, mida pakuvad välja lisaks kauplustele ka ilusalongid jmt. asutused, isegi kliinikud. Kaunis mõte iseenesest: teenus, mida saaja muidu võib-olla enesele lubama ei kiirusta, tuuakse nii-öelda koju kätte. Ja kingina! Näiteks vanaemale, kelle jaoks ilusalong tihtipeale täiesti tundmatu koht — ega keskmisel Eesti pensionäril rahalist olukorda arvesse võttes vist sinna eriti asja pole. Samas, võib-olla rõõmustaks seda vanaema samavõrd või enamgi nädalane kosutus kuskil terviseparandusasutuses?
Et jõulude aegu on inimeste süda haledam ja käsi heldem kui muidu, saavad sel ajal hoogu ka mitmed heategevuskampaaniad. Võimalusi kedagi aidata kas rahalise annetuse läbi või muul moel on palju, tarvis ainult leida enda jaoks südamelähedane koht — kõikjale ju tshekke saata ei jõua. Igati armas mõte on näiteks mõelda nendele, kes võib-olla muidu jõulukinki ei saa, või pakkuda hoopis midagi enamat: kodusoojust. Eestis kutsutakse praegu peresid üles võtma omale jõulude ajaks koju lastekodulaps, kes võib-olla polegi näinud koduseid jõulusid ega teagi praktiliselt, mismoodi jõulukombed välja näevad. Ülimalt tänuväärne algatus — ja kui selle aktsiooni kritiseerijate meelest võivad kodused jõulud lastekodusse tagasi siirdudes lüüa lapsele hingehaavu unistuste ja tegelikkuse vastuolude tõttu, on ju elu tegelikult just nii hea või karm kui ta kellelgi parajasti on, ja mõni päiksekiireke seal ei tee ju kaugeltki paha! Päike, mida jõuluajal alati ei pruugi näha, on sel perioodil tegelikult veel enamgi olemas kui mõnel muul aastaajal.
Mõelgem sellele jõulude eel, ja pakkugem üksteisele päikest. Selle leidmiseks ei pruugigi alati lõunamaale sõita.
Päikest jõuludeks!
Arvamus
TRENDING
