(telliskivi eestlase raamaturiiulile)
PEAMINISTER
Eesti lähiajalugu 1990 - 1992
EDGAR SAVISAAR
Tartu: Kleio 2004 lk.1007
ISBN 9985-9304-3-6
hind: 519 eesti krooni
kaal: ca 3 kilo,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Väljaande toetajad: Merko, Meriton Hotels, Falck, Acro Vara Saare Osakond, Rand & Tuulberg, Pärnu Stividorid, AS Ship Repairs Conversion, Ants Laos, Toomas Kôuhkna, Oliver Kruuda, Eesti Keskerakond
Kes selle raamatu on kirjutanud? Ühene kinnitus on esikaanel: Edgar Savisaar (edaspidi ES). Ometi! raamatut lugedes (ja see vägitöö on siin Torontos tehtud, ühe nädala jooksul - muide!) torkab silma, et ES on kirjurite abi kasutanud: eri peatükkide vahel, samuti peatükkide sees on stilistilisi ja sônakasutuslikke erinevusi (neid pôrsaid kotti ei peida). Ajaloolise suurteose kirjutamisel pole see ju teab mis patt, aga läbinisti aus inimene (kes raamatus esitatud ES kahtlemata on) peaks kusagil kaastööliste nimed ära tooma. Sedapuhku on piirdutud vaid toimetaja nimetamisega. Aga asi seegi! Pôguski tutvumine Eesti Vabariigis ilmuvate raamatutega annab märki sellest, et kirjastused toimetajate abi ei kasuta.
Lugema asusin teatava aukartusega: pähe torkas, et KALEVIPOEG ja KALEVALA, Adolf Hitleri MINU VÕITLUS vôi Josif Stalini LÜHIKE ELULUGU on märksa tagasihoidlikuma mahuga.
On’s teose ulatuslikkus patt, kui ta sisaldab ühe inimese töid-tegemisi paari aasta jooksul? Vast ei ole, pealegi on tegemist Eesti Vabariigi tarvis vägagi oluliste aastatega, mille kestel ES oli enese sônul PEAMINISTER, aga enamuse ajast siiski ENSV Ministrite Nôukogu esimees. See märkus on oluline meeles pidada seetôttu, et Arnold Rüütel esineb raamatus järjekindlalt ENSV Ülemnôukogu Presiidiumi esimehena, mitte PRESIDENDINA. Milleks topeltstandardid? Olgu asjadel ja inimestel nimed nii nagu nad omal ajal olid.
Positiividest tuleks kohe ära märkida raamatu piisavalt korrektset ülesehitust: probleemid omas ajas, inimesed koos PEAMINISTRIGA neid probleeme lahendamas ehk lahenduste leidmist takistamas ning tagasivaated aastast 2004, koos kriitiliste märkustega. Sümpaatne on rohkete fotode kasutamine (ilmne eksitus on raamatu ümbrispaberi foto, sellest hiljem), samuti rohke kogu poliitikute ja ühiskonna elus oluliste inimeste otsetsitaate, kusjuures need on rôhutatult esile toodud.
Silma torkab, et raamatus on vähe trükivigu, kusjuures andestamatu on see, et ES ühe oma oponendi - teadlase ja ajakirjaniku Tönu Parmingu - nime järjekindlalt valesti kirjutab. Ei usu kuidagi, et ES ei teadnud, kuidas seda nime kirjutada, vaid ajab mingit jonni. Ja see pole soliidne, Tönu Parming on sellest elust lahkunud ning tema nime teadlik valestikirjutamine ei tule ES-le auks.(Pole kunagi kohanud T. Parmingu kirjutistes näiteks Savisaare eesnimeks ETKAR ehk ETU).
Ja ühele tôsiasjale tahaksin veel vihjata: raamatu läbi lugenud, hakkasin môningaid viiteid indeksi abi kasutades kontrollima ja jäin hätta: indeksis antud leheküljel polnud nii mônigi kord nimetatud inimesest kriimu ridagi. Kindlasti on siin süüdi kaasaegse tehnoloogia vigurid, kuid soliidsusele pretendeeriv väljaanne peaks ikkagi hoolikam olema, eriti kui tal nii ohtralt kôrgesti koteeritud toetajaid.
II
Kui PEAMINISTER oli poole peale loetud, siis sai selgeks, et seda raamatut saab lugeda üsna mitmes vôtmes:
- ühe inimese arusaam aastatest 1990 - 1992, mis pretendeerib tôepärale, sisaldades eksiväiteid ja eneseheroiseerimist
- ohuromaan
- detektiivromaan
- vagajutt kättemaksja Marino Marinelli kurvast saatusest
jne.
Ja tasapisi hakkas raamat tüütama.
Ja arvan pôhjust teadvat, see saab alguse juba leheküljelt 286, kus ES kôneleb malest ja avab oma môtte- ja kujutlusmaailma piiratuse:
“...Naastes veel kord poliitika ja male vôrdluse juurde lisan, et edukaks malemänguks ei piisa vaid käikude tundmisest. Tuleb tunda oma tiibade ja tagala olukorda, evida ülevaadet jôudude tasakaalust kogu laual. Meister haarab üheainsa pilguga terve tandri ja märkab ära nôrgad ja tugevad positsioonid. Male mônu seisnebki just positsioonide arendamises, mitte nuppude liigutamises. See on mängijate ühine lôbu.
Kuid male pole kahepoolne mäng. Seda alustatakse kummagi osapoole lôbuks, aga vôiduni jôuab ainult üks. Avangute otsekui sôbralikust vastastikkusest kompimisest kasvab välja halastamatu lôppmäng. Vôidelda ja vôita saab ainult iseenda eest.
Malemäng ei ole lôppkokkuvôttes “vastastikku kasulik” ning “vastastikku kasulikud kokkulepped” kipuvad poliitilises males olema vaid ajutised.”
Mis mulle selles male-jamas vastu hakkas?
64 ruutu ei ole maailm, isegi mitte tagasihoidlik Eesti Vabariik. Taandada oma poliitiline môttemaailm 15-ne käigu ettenägemisele riigi elu juhtimisel, see lôhnab väga halvasti. Pealegi, tihti vôimalikust teadlasekarjäärist hôiskav ES unustab oma poliitilises “ maleteoorias” mône tühise tôsiasja. Toon välja kaks: males on vôimalik viik (kas kokkuleppena ehk sundseisuna) ja patt (nuppe ju on, aga käia enam ei saa).
Üks hea sôber soovitas kunagi: tavaelu möllus tuleks iga päev vôtta üks tund môtlemiseks. Loodan, et ES selle hea soovituse arvesse vôtab, sest vastasel juhul ei tule tal kunagi kirjutada 2 - 4 tuhandelehekäljelist mälestustekogu PRESIDENT.
ES suhtub inimestesse kui malenuppudesse, inimene on temale alluv ja tema poolt nihutatav mängunupp. Kôlab karmilt, kuid kaldun arvama, et autoril tuleks suhelda mône psühholoogi, psühhiaatri ehk sensitiiviga. Sellest vôiks tulu tôusta autorile enesele ja inimestele tema ümber.
Praegu vaatab raamatust vastu kurikuulus seisukoht: KES EI OLE MEIEGA, SEE ON MEIE VASTU. Pildi igatahuliseks môistmiseks tuleb muide sôna MEIE asendada sônaga MINU.
Igatahes on praegune ES oma inimesekäsitlus paranoidsusesse kalduv. Oponentide hävitamiseks, nende naeruvääristamiseks pole ES vahendeid valinud, strateegia on laiahaardeline. Siin on kiitust, mis kontekstis muutub laituseks. Siin on isiklike suhete poliitiliseks pööramist. Siin on oponenti solvavaid krokodillipisaraid. Siin on laimu ja alatuid (kas alati?) vihjeid, mis vajaksid selgeksrääkimist (eriti see hell teema - X on ehk oli arvatavasti välisluure ehk salateenistuse agent). Môtteselgust, härra ES!
Kardan, et ilma konkreetsete näideteta, vôib ES allakirjutanutki süüdistada eelmises lôigus esile toodud pattudes. Olgu siis môned (rôhutan MÕNED) konkreetsed näited raamatust (kogu selles solgis hulpida ei viitsi) PEAMINISTER ja môned lôigud, kus konkreetseid nimesi esitamast loobun, aga vaidluse korral need täpselt ES tekstist välja tuua oskan.
- ES ei salli Lennart Meri’t, kelle kohta on indeksis üle saja viite. Neid lehekülgi eraldi üle lugedes saan teada, et LM on ebaadekvaatne tüüp, kes tegutseb ainult talle teadaolevate ideefikside ajendil. Tema omaaegseid raamatuid ei loe enam keegi (lausvale - alles paar nädalat tagasi oli minu lugemislaual KOBRADE JA KARAKURTIDE JÄLGEDES, Eesti Riiklik Kirjastus 1959). LM on vôimuahne ja ministritooli eest valmis kummardama vanakurja ennast. LM peab pikka viha ning noorpôlve konfliktide kajas torkab minister Endel Lippmaale kaikaid kodarasse.
ES ei pôlga kasutada vôôraid käsi: ära tuuakse tsitaat Indrek Toomelt, kes ülemnôukogus kôneldes avaldas arvamust, et LM ei oma välisministrile tarvilikke isikuomadusi.
Pidagem meeles, et nii kirjutab ES 2004 aastal lugupeetud ekspresidendist.
-ES tunneb “südamest” kaasa Marju Lauristinile, keda süüdistab Rahvarinde lagundamises ning tänase eesti ajakirjanduse madalas tasemes.
- ES süüdistab mitmes patus ja alatuses oma kabineti ministrit J.Tamm’e, kes tänaseks surnud ja end kuidagi kaitsta ei saa. Muide, lisaks muule jääb mulje, et ES tekitas oma kabinetis tehispingeid, et siis isakesena jagada ja valitseda.
- ES süüdistab Eesti Kongressi juhtisikuid kôikvôimalikes pattudes, unustades, et teisi alandades ei saa ennast ülendada. Vihjed ullikestele ja katlakütjatele oleks vôinud küll jääda autori nôukogudeaegsesse publitsistikasse.
EESTI KODANIKE KOMITEEDE ja EESTI KONGRESSI süüdistamine vastuseisus Eesti Vabariigi taasloomisele lôhnab veidi Merimetsa haigla järele. Ei arva, et ES Seewaldi potentsiaalne patsient on, aga mingi piir peab igas väitluses olema. Kardan, et ES on siinkohal isiklikust “malemängu” teooriast tekkinud luulu ohver. Vôi lihtsalt mängur, kes haiglaselt blufib: Eesti Kodanike Komiteed ja Eesti Kongress olla rahastatud Läänes elavate eestlaste poolt (hea veel, et USA luureteenistusi mängu ei toodud). Ja üks lisaküsimus: kuidas rahastati “N Liidu lagundajat” ja “tôelist massiliikumist” Rahvarinnet? Kas siin äkki pole vastus küsimusele, miks ES ja tema omaaegsest kaasvôitlejad Rahvarindest täna omavahel nii distantseerunud on?
- ES arvab Eestis elavat piisavalt eestlasi, kes rusikas taskus, ootavad Venemaa Eesti Kubermangu taastulekut, et selle administratsioonis tööle asuda. Ei oska siit Torontost midagi arvata, aga see seisukoht vôib olla isegi loogiline. Sellest seltskonnast vôiks leida inimesi, kelle karjäär Eesti taasiseseisvumisel katkes ehk isegi jatkudes ei saavutanud loodetud kôrgusi, siia vôib kuuluda inimesi, kes ise ehk kelle vanemad (Piiblis on kirjas, et vanemate patud nuheldakse lastele...) on süüdi okupatsiooniaastatel eesti rahva vastu toimepandud kuritegudes jne. Ometi! ainult kahtluste ôhkupaiskamine pole eriti eetiline. Faktid, härra ES?
Muidugi ei saa kahtluse alla panna viienda kolonni olemasolu Eesti Vabariigis. Kapo on viimastel nädalatel kinnitanud Venemaa suunalt lähtuva luure aktiviseerumist Eestis. See ametkond valdab ilmselt teemat, aga töö spetsiifikast tulenevalt, oma teadmistega letti tulla ei saa. ES ometi tohiks, kui tal teadmisi oleks? Ehk hoiab temagi rusikat taskus?
Peale eestlaste elab meil piisavalt ulatuslik venekeelne kogukond, kelle seas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni kodanikke ning sootuks kodakondsuseta isikuid. ES soovitab selle kontingendiga käitumisel paitavat kätt ja mône asjaolu puhul silma kinni pigistamist. Ei usu, et see oleks tark poliitika. Riigil peaksid nende inimestega olema kindlad vahekorrad ja arusaamad nende muredest ning mis parata! ka riiklikest huvidest lähtuvad nôudmised ning oskus oma seisukohad nende inimesteni viia.
Otsekoheselt, selles populatsioonis vôib olla Eesti Kubermangu ihalejate ning vôôrriigi “uinuvate agentide” protsent piisavalt kôrge. Aga jätkem see probleem riiklike struktuuride ja kapo lahendada, meelde tuletades, et lahendamata probleem toob tulevikus kaasa veel suuremaid probleeme.
III
Tarka ja tasakaalukat riigimeest otsitakse alati ja igas riigis. Leitakse suhteliselt harva.
ES püüab tôestada, et tema see on.
Ei ole ju.
Vaatame tôsiasjadele silma: ES on loodud kaotama, kusjuures tema kaotused tulenevad ikkagi isiklikust ebaadekvaatsest käitumisest.
Pakun paari raamatust pärit näidet, andes artikli lugejale vôimaluse tôsiolusid PEAMINISTRI-saamatusega vôrrelda.
-Intrite Toompea-rünnak: ES sirutab käe püstoli järele, mis rahakapis I. Toome pärandusena ning mille käsitlemiseks ES oma siseministrilt ôppetunni saanud. Üks makarovi-plôkats tuhandete intrite vastu? Sellega vôiks hetkel Aleksandr Nevski katedraali katuselt tuvisid hirmutada ehk iseendale kuuli pähe lasta.
Peaministri toob môistusele L. Meri (selliseid asju ES hiljem ei andesta!). ES pöördub siis raadio teel rahvuslikult meelestatud tallinlaste poole, kes tulevad Toompeale ja konflikt laheneb intrite taandumisega. Kes nüüd riigimees oli? ES ehk LM?
-Vôiladude ründamine! Milleks oli tarvis peaministril isiklikult lukke murdma kihutada? Olnuks vast targem teele saata keegi siseministeeriumist ehk prokuratuurist. Olgu vôi “kodukaitsja” Öövel? Rummu Jüri stiil ei tee riigimehele tarkuseoreooli pea ümber.
-Legendaarseks räägitud-kirjutatud hüsteeria dessantväelaste vastu teletorni juures? Vastane teadis juba, et mäng on kaotatud ning N Liidu kindralitest kaasatud paksukese kärkimine vôinuks tôesti halvemal juhul päädida automaadivalanguga, mis vaevalt kisakôrile makku suunatud, vast tema jalge ette asfalti, kust kuulid rikoshetiga mônda teletorni kaitsjat - meeleavaldajat vôinuks haavata. Toonane käitumine polnud adekvaatne, riigimees leidnuks mône arukama lahenduse. Ajalugu muutma ei tarvitse kippuda. Saagu ES oma populistlik au-kuulsus, aga tema käitumises on ebastabiilsust. Ei tasu ohtu seada iseenda ja kodanike elusid, kui on vôimalikud soodsamad lahendused.
-KGB likvideerimise leping? ES sai (oma sônul) EV käsutusse tasuta esimesed (?) relvad ja unikaalse sidesüsteemi. Hästi tehtud. Aga kas tasuta? Talle pakuti agentuuri nimekirja tingimustel, mis ES meelest vôimatu täita. Jah, siin on dilemma (juba Leninist teada) MIDA TEHA? ES otsustas mitte midagi teha. Nojah. Järgnes täielik farss: teatud poliitiku komisjon (kusjuures ES teadis komisjoni esimehe kauboilikku kergemeelsust) käitus ettearvatult: palju kära, tulemust ei sittagi (kui Juhan Viidingut parafraseerida). Saadi tänane olukord: inimesed, kes oleksid vôinud kahetseda ja ehk tänaseks ka reaalse karistuse ära kanda, jäeti vôôrriigi poolt manipuleeritavaks. On’s see riigimehelik otsus? Ei usu.
(Pähe tuleb üks ajalooline tôsiasi, mis hetkel muigama paneb: II maailmasôja selle etapi alul, mida ka “suureks isamaasôjaks” nimetatakse, üritasid Wehrmachti väed vangilangenud nôukogude ohvitseridega käituda nii nagu teatud rahvusvahelised kokkulepped ette nägid (käsirelvade säilitamiseni välja). Varsti tuli sellest loobuda, nôukogulased ei pidanud leppeid: “ Fashistidele antud ausôna ei loe”. Pôlisvaenlasega lahkelt leppeid sôlminud ES langes KGB puhul vast sama loogika vôrku.)
-ES ja hüsteeriahood: lôputu teema. Kasvôi talongidekampaania aeg, mil talonge vaja polnud. On siin Torontoski alal suhkru- ja viinatalonge, mis kodumaalt nende ES rämpspaberite kehtimise ajal siia naljaks saadeti.
-Lausa jälk on lugeda surmanuhtluse täideviimisest Patarei vangla saunas.
Selle akti teostamist nôudev allkiri pidi tulema nähtavasti Kadriorust ülemnôukogu presiidiumist st. Arnold Rüütel’ilt, kellel taoliste aktide allakirjutamisel pikaajaline praktika. Tôsi , N Liidu okupatsiooni aegu viidi surmamôistetud Leningradi ja hukati seal. Arvatavasti mitte mône kinnipidamiskoha saunas.
Tahaks muidugi A. Rüütel’ilt küsida: mitu neid hukkamisakte tema hingele ühtekokku tuleb? Ehk härra Rüütel mäletab?
Ju ta mäletab ja ometi! ES teab viimase surmaotsuse täitmise detaile ja ju temalgi selles teos oma osa. Loo kirjapanekut on nähtavasti ajendanud soov Kadrioru tänast “peremeest” nagu muuseas “uputada”. Oletame, et haarasin sööda, aga ES sôpra seegi episood minust ei tee. Surmanuhtluse keelustamise, mida mônigi inimene sooviks vaidlustada, tôi Eesti Vabariiki president Lennart Meri.
-ES paneb mônuga kirja loo kohtumistest intrite liidri Jarovoiga, mida lasi salaja lindistada. Naeruväärne, piinlik ja häbistav. Teatud puhkudel on ikkagi tähtis säilitada isiklik ja jumal appi! riigimehelik väärikus. Nojah, kui see on hinges ja kasvatuses olemas.
-Vôi “riigimehe” jutud sellest, kuidas Rahva-Keskerakond loodi üle ES pea ja teda lausa sunniti selle juhtisikuks hakkama? Vast polnud tal mingit usku selle partei tänasesse liidrisse?
Nojah, veidi vôltsida ju vahel tuleb ja peab, aga liiale ei maksa ikka minna, hr. PEAMINISTER.
-Hoopis tôsisemalt tulnuks lahti kirjutada kogu see tänini segane lugu erastamisprogrammist, mis hiljem niipalju paksu verd ja musta pahandust tekitanud. Selle pôhijooned märgiti ometi maha ES “valitsemisajal” talle truu E. Terk’i sulega. Vôib järgnenud eksimustes süüdistada kôiki EV peaministreid, aga asja juured viivad ikkagi ministrite nôukogu esimehe ES tagaôue.
Ei ES, tarka riigimeest PEAMINISTER meie ette ei too.
Vähemalt Torontost Eesti poolt vaadates.
ES valitsuse minister E.Lippmaa on tôstatanud küsimuse:
“Kas ES on Eesti Vabariigi kodanik?”
ES loeb küsimuse lahendatuks oma kasuvanematele ja adopteerimisdokumentidele viidates. Ju ta siis on kodanik, aga riigitegelasena siiski kuhugi ôhutühja ruumi kuuluv, vist?
Tuntud kasvatusteadlane soovitab ka kôige kurvema loengu lôpetada mônusa naljaga. Olgu see nali siinkohal selline - ES raamatu PEAMINISTER indeks annab viiteid järgmiselt:
- EV esimene president Konstantin Päts - 13 viidet
- ES teine naine Vilja Laanaru - 14 viidet.
Nalja nabani?
IV
Tohiks ütelda, et “telliskivi”, mille üksikuid peatükke Eesti Vabariigis reklaamina suvaliste inimeste postkastidesse kantakse, ei ole veenev. Kogu lugu.1007 leheküljele mahub palju ebaveenvat, kuid ikkagi huvitavat teavet ka neile, kes paksu raamatut ostma ei ulatu, aga EV kodanikena tulevikus valimiskastide juurde lähevad.
Selle “kapiitli” pühendaksin suhetele: ES ja vôôrsil elavad eestlased.
ES avab oma suhted Läänes elavate kaasmaalastega (idapoolsed millegipärast talle huvi ei paku).
Välja joonistub nurka surutud loomakesena hambaid näitav ES.
Vôtame lk. 40.
“ Tähelepanuväärne on tôik, et N Liidu piirivalve keelas 1990. aasta kevadel andmast sissesôiduviisat Eesti Kongressile valitud saadikuist just liberaalsele Taageperale (nagu ka mônedele teistele môôdukatele tegelastele), kuid lubas seda pagulasäärmuslastele, kihutuskônesid pidavatele “kaikameestele” Tônu (pro Tönu)Parmingule ja Hain Rebasele.”
ES ja tema lähedased armastavad kohtuprotsesse. Karta vôib, et seekord nad protsessi ei saa: lugupeetud teadlane ja omaaegne EV minister ei lasku laimaja räuskavale tasemele.
Muide, lisaks laimule on tsiteeritud lôigukeses üks omapärane viga: teatavasti piirivalve ei anna ega keela sissesôiduviisasid - piirivalve lihtsalt kontrollib viisade olemasolu. ES peaks nendes pisiasjades ju orienteeruma. Mida ta hämab?
Lk. 500. “... Minu arvates kaitses tema (Tönu Parming) nende USA konservatiivsete ringkondade huvisid, kes tegelikult ei olnudki Baltikumi iseseisvumisest huvitatud.”
Lk. 580. “... Parming ja temataolised, kes esindasid USA huvidele orienteeritud kitsast pagulaspoliitikute rühma...”
Siin on nüüd kirjas küll üks lahtiseletamata vastuolu: kuidas sai T Parming olla Eesti iseseisvuse vastu ja poolt? Ma ei saa kätt tulle panna iga USA poliitiku eest. Minu 22,5 aastane elukogemus vabas maailmas pole mind kokku viinud ainsagi eestlasega - olgu siis poliitik ehk koduperenaine - kes poleks andnud omapoolset panust Eesti Vabariigi taastamiseks. Kui keegi lugejatest siin ES jutus vasturääkivust ei märka, siis pole sel inimesel küll valimiskastide juurde asja, et ES ja tema parteile hääl saaks antud. T.Parming - Vietnami sôja veteran, teadlane ja ajakirjanik oli tuline Eesti Vabariigi taastamise pooldaja ja meie rahva jalgealla tôrjutud huvide kaitsja. Üks oktoobrilaps, pioneer, kommunistlik noor ja NLKP liige ei tohiks T. Parmingu arvel oma egomaaniat rahuldada. Punkt ja lôpp.
Valusad vitsad saab Mari-Ann Rikken:
- kuulujuttude levitaja
- “... ja Mari-Ann Rikken esinesid mitmete otseselt Eestile kahjulike kirjutistega.”
- “... Rikken huvitus silmanähtavalt vaid Tunne Kelami ja teiste ERSP-laste vôimuletulekust.”
- “... Mari-Ann Rikken koostas Ameerika Eestlaste Rahvusnôukogu nimel USA valitsusele mind laimavaid raporteid.”
Vaene ES, kas ei tuleks môtelda sellele, kui palju laim selle levitajale kahju teeb?
Vôib kujutada ES kirjurite staabis valitsenud kôrgendatud meeleolu, kui keegi välja kaevas Toomas Hendrik Ilvese tsitaadi:
“ Mina ise ei poolda sotsiaaldemokraatiat, sest olen näinud, kuhu see viib.”
Läänes elanud ja elavate kaasmaalaste suhtes pole ES salliv. Näiteid oleks veelgi, aga läheme seltskonna juurde, keda ES veidi teisiti koteerib, temale omase pragmaatilisusega, loomulikult.
Peaministri Majandussôprade Klubi (PMS) sündis embrüos juba Indrek Toome valitsuse päevil, saavutas oma kôrgpunkti ES valitsemise ajal ning läks hingusele Tiit Vähi “kuldse päikese” all. PMS kuulus tipphetkel rohkem kui 30 eestisoost ärimeest. Kuna seda kooslust enam ei ole, kuna osa inimesi jôudnud teispoolsusesse, siis palun andeks, et neid nimeti üles lugema ei hakka. Toon välja pôhjused, miks selle klubiga liituti:
- isamaaarmastus ja altruism
- lootus rahuldada mingeid isiklikke ambitsioone
- riskijulgus
- soov segastes oludes lisada nulle isiklikule pangaarvele.
Tôukejôude vôib olla veelgi ja nad ei pruugi olla nii puhtalt ühesed: mônel puhul vôisid nimetatutest mitmed pôimuda. Kapital kipub olema rahvuseta. Üldjuhul, aga mitte alati.
Vôib arvata, et see klubi läks hingusele kui oma aja äraelanu st. suri loomulikku surma: osa liikmete ambitsioonid said rahuldatud, osa tômbus eemale, sest EV uute “tegijate” suust hakkas ikka valjuhäälsemalt kôlama: “Ärge meid ôpetage, me teame ise, kuidas asju ajada”.
Omamoodi huvitav on tôsiasi, et klubi liikmetest loeb ES oma parimaks sôbraks inimest, kes majandusraskustes heidelnud EV arvelt vägagi kopsaka summa isiklikku (kas ainult?) taskusse lôikas. Üks Torontos sündinud eestlane ütles hiljuti (sulaselges eesti keeles) tolle ärimehe kohta nii: “Kui sa talle otsa vaatad, siis saad aru, et portrees puudub üks detail - sarvemüksud peas.”
Arvame siis vanarahva kombel: “ Ütle, kes on sinu sôbrad, ma ütlen, kes oled sina.”
ES ei julge korruptsioonist ja petuskeemidest kônelda, ei siin ega mujal, sest peeruhais vôib nähtavasti ventilaatorisse tôusta ja PEAMINISTER lämbuda selle haisu sisse.
Niisiis, korruptsioonist me ei räägi, ES?
V
Meie pôlisvaenlase poliitikud on enam vôi vähem selgesti Eesti poole näpuga viibutanud: seekord me ei tule tankidega, seekord me lihtsalt ostame teid ära. Ehk on äraostjad esindatud sellegi raamatu toetajate hulgas? Ei tea, ei oska arvata. Ometi, pôlisvaenlase kapital EV majanduses on faktiliselt piisavalt suures mahus olemas.
Aga mäletan: kui president Lennart Meri saavutas okupatsioonivägede väljaviimise meie kodumaalt, siis sôdalased kinnitasid: ME TULEME TAGASI.
Ja on asjaolusid, mis môtlema kutsuvad:
- sisepoliitikas ei ole ES ega tema järglased rahvale vajalikku kindlustunnet luua suutnud (korruptsiooni ohjeldamine, kuritegevuse nurkasurumine ja teatav sotsiaalne kindlustunne rahvale oleks saavutatav, kui valitsused need prioriteetideks seaks.Kahjuks pole seadnud, ka ES mitte kunagi, ei nagu PEAMINISTER ega hilisemates jahmerdamistes.)
- välispoliitika praktiliselt puudub ( tekkinud sundlahendused NATO ja EL suunal pole veel iseseisva riigi välispoliitika). ES rabeles siia- ja sinnapoole, aga mingeid algseidki EV välispoliitika idusid sellest ei tulnud.)
ES on oma tööst idasuunal andnud ohtralt tsitaate, nende tôepära kôigutab vahest see:
Lk.192. Jeltsin: ” ... alustas väga meeldejäävalt. Ta ütles: “ Selles ruumis kuulatakse pealt, kas jätkame siin vôi otsime mône niisuguse toa, kus selleks on vähem vôimalusi?” Eelistasin pealtkuulamiseta varianti.”
Kas pole ajuvaba jutt? Mida tahtis ES, seda teadis Jeltsin, ja seda teadsid pealtkuulajad. Teises ruumis olid teised pealtkuulajad ja seda pidanuks “N Liidu murendaja” ES taipama. Tal polnud midagi varjata. Tema sônum pidi olema ühene: EV tuleb taastada. Mis pagana petumängu siin oli veel vaja mängida? Aidata valida Jeltsinile meeldivam pealtkuulamise süsteem? Patoloogiline lindistaja vôis nii môtelda. EV taaslooja? Vabandage, mitte.
Mängur ES oli välispoliitikas vôhik. Selle varjamiseks leidis ta geniaalse idee: kaks (+1) välispoliitikat, mis olnuks tema kontrolli all, mille kaks teostajat omavahel tülis, nii vôimaldades isakesel “geniaalaseid” otsuseid langetada. ES mäng: valitsusse kaks “välisministrit” - üks ida- , teine läänesuuda, teades: mehed olgu nagu tuli ja vesi, kes varem ehk hiljem tülli pööravad, teineteise haldusalades pôrkuvad.
Mis ka juhtus.
ES sai oma Venemaa ja vôimalike sôpradega Läänest rahulikult asju ajada (idapoliitika minister heitles läänes ja lääne-suuna minister kappas ringi omapäi). Sisuliselt lôi ES tillukesele EV-hakatisele KOLM (!) välispoliitikat. Kusjuures lisandus veel terve rida halle kardinale (kas keegi teab, millega tegeles ja kes oli ja on teatud härra Tenno?)
Raamatust PEAMINISTER selgust ei tule.
See arutu poliitiline mäng tôi kaasa tagasilööke:
ES kirjutab L. Meri vastu: “... Järelikult oli Eesti Ülemnôukogu esimees (Arnold Rüütel) kôigile teadmata sôlminud sidemed USA luureorganitega. See tôdemus oli seda pikantsem, et suhetes CIA-ga (USA Luure Keskagentuuriga) kahtlustati just Meri’t ja tema lähikondlasi.... kohtumine Rahvarinde saadikute ühendusega, tuli ka mulle üllatusena, et Meri seal need faksid välja tôi ja avalikult ette luges.”
ES lisab (kahjurôômsalt): “ Meri, asus Lippmaad ründama - minu arvates ebaeetiliselt.”
ES juhtis seda mängu ja see polnud enam poliitika, sellel mängul on oma alatusele viitavad nimed. Millised?Kas ES mäletab?
Ajalooliselt ulatuvad renessanssi, eelmisel sajandil J. V. Stalini kabinetti.
Ei taha lugu väga pikaks ajada ning arvukad idasuuna intervjuud jäägu neile lugeda, kes raamatu PEAMINISTER ette vôtavad. Osa neist on tôsiseltvôetavad, osa lausparoodiad: ES ja tema Venemaa sôbrad viitavad sellele, et N Liidu lôppaastate poliitilised otsused tehti Mihhaili ja Raissa voodis.
Mind ajab see naerma. Täpselt samuti, nagu väide, et N Liit langes pôrmu Eestimaa Rahvarinde tegevuse tôttu.
N Liit oli oma arutu poliitika tôttu sunnitud varisema. Kui juba konkreetseid persoone ja liikumisi otsida, kes sellele varingule kaasa aitasid, siis arvan, et neid mehi tôesti USA-st tuleb otsida: J. F. Kennedy ja R. Reagan ning nende poolt kilbile tôstetud vôitlus inimôiguste eest.
See, et ES sinna ritta kipub, on - väga pehmelt öeldud - nojah! seda pehmelt öelda ei saa.
Eesti rahva, hoolimata igamasti kollaborantidest - ES kaasa arvata - vabadusiha säilis.
Me tuleme ka tänastest muredest välja. Muidugi juhul, kui meie rahva püüdlusi ei sega ES ja tema môttekaaslased.
VI
Lubasin kirjutada raamatu ümbrispaberi fotost.
Pean seda ônnetuseks ehk provokatsiooniks.
Taevas on hädaohtlikult sompuspilvedes, sealt vôib igal hetkel midagi sadama hakata: lund ehk dessandimehi. Lennuk on maandunud, tema AEROFLOT’i märgid abitult retusheeritud. Rahvuslipp, mis lehvib idatuules ( tegevus toimub ju Tallinna lennujaamas). Hôre ja kuidagi abitu auvalve (ilma auvalveta ES läbi ei saa!) . Keskel keegi mees PEAMINISTRI rasket kohvrit kandmas, milles nähtavasti ohtralt nänni suurperele. (PEAMINISTER tuleb läänest: kohver on piisavalt raske ja vaevalt selles tekkivale riigile elutähtsad dokumendid.) Suur ebaônn on foto vasakus allnurgas: naljakas mehike, ES kodukaitse mundris ja au andmas, on ju ES karikatuur. Pole see andunud mehikese süü, aga sarnasus on nii rabav ja kahemôtteline, et tekib kahtlus: keegi ES staabist on tahtnud Teie Auväärsuse teadlikult ära mônitada. Tahaks sekkuda ja hüüda: ES - ära ole nii loll! Aga ES on: soov ehitada oma dünastia, sunnib kaanefotole kaasama tütre Maria (temalt lilli vastu vôtmata) - môttes troonipärijanna, kellest raamatus (aga ka tegelikus elus) kavatsetakse teha ônnetu inimese. Poliitiline järeltulija, kes programmeeritult kaotaja. Miks?
PEAMINISTER heidab mitmetele inimestele ette, et nad pole kirjutanud raamatuks oma visiooni aastatest 1990 -1992. Ju neil see visioon on ja see ei pruugi kokku langeda tekstiga PEAMINISTER. Môni mees ei kavatse täna loobuda Venemaalt laekuvast kindralipensionist, teine ei taha rikkuda oma ärimehemainet, kolmandal-neljandal omad arusaamad. Aga muide, need raamatud ilmselt kunagi tulevad. PEAMINISTER! - sellega tulnuks arvestada.
Hea ES: raamatut turult maha vôtta pole môtet. Ajalooline dokument, isegi rumal dokument, on oma aja peegel. Soovitaksin hinda maha vôtta, siis ostetakse see raamat ära ja ta säilib kusagil kurioosumite nimekirjas. Taevas teab, kuidas tulevased sugupôlved seda hindavad.
Môni uue pôlve ettevôtmine läheb ehk paremini täkke. Andkem neile vôimalus.
ES ise peaks pühenduma oma tervise taastamisele, suurpere eest hoolitsemisele ja targu poliitikast eemale hoiduma. Ehk tuleb siis ka unistatud teadlasekarjäärist midagi? Omaette uunikumina loodaks talle Eesti koduloolisel tulevikumaastikul pikka ja rahulikku iga.
Olgem oma saatusest suuremad ja elagem môistliku Eesti Vabariigi ihaluses.
Aarne H. Vahtra
