Elu on teadagi muutumistes. Eesti täienduskoolid siin Torontos on ikka üritanud muutustega kaasas käia. On püütud säilitada häid koolide traditsioone ja samas neid kaasajastada.
Juba sügisel Teen Ranchis toimunud õpetajate ja koolikomitee liikmete nõupäevadel arutati, milliseid suuremaid üritusi saaks käesoleval kooliaastal pisut muuta. Pika arutelu järel otsustati veebruarikuised Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktused viia hoopis teise vormi ja korraldada üks elegantne ja rõõmus sünnipäevapidu mis haaraks terve koolipere lasteaiast täiendusgümnaasiumini, sest 24. veebruar on ju sünnipäev — meie oma riigil. Ja 88 on auväärne vanus, mille austamine ning mille üle rõõmu ja uhkuse tundmise jaoks võiks igal eestlasel oma südames üks tilluke eri-kambrike olla.
Ettevalmistused, millest suurt osa peo külalised kunagi ei näe, algasid pea kohe pärast nõupäevi. Ikka energiliste Elle Rosenbergi ja Edgar Marteni eestvedamisel. Külalistele nähtava osa, peamiselt eeskava, viimistlemine kestis kooliõhtutel kuni peo päevani.
Usutavasti valdas suuremat osa külalistest, kes laupäeva, 25. veebruari pealelõunal Eesti Maja suurde saali sisenesid harras ja pühalik tunne, sest saal oli Aili Hutchingsi plaanide kohaselt ning lasteaialaste vanemate nobedate ja osavate käte suure töö tulemusel saanud väga elegantse rahvuslikkust esiletoova ilme. Heldimus puges südamesse, nähes meie noori saali sisenemas, noorimail käes lehvimas rahvuslipud ja vanimail kokku 88 tillukest "tee“küünalt, mis muidugi märkisid peategelase, Eesti Vabariigi, auväärset vanust. Lipud ja põlevad küünlad jäid terveks aktuse ajaks lavaserva kaunistama.
Õhtut juhtis teadustajana Tomas Saun. Aktuse kavas vaheldusid sõnaline ja muusikalis-tantsuline osa. Hästi läbi mõeldud ning selgelt ja julgelt esitatud aktusekõne pidas koolide kevadine vilistlane Veiko Parming, kes järgmisel päeval T.E. Seltsi korraldatud aktusel Vana-Andrese kirikus tegutses MC-na. Ta juhtis muuhulgas taas tähelepanu eestlaseks olemise ja eestluse võimalustele, näidates et tänapäeval ei ole ükski kaugus liiga pikk, ikka on võimalus olla Eestiga tihedates sidemetes ja seal ka õppida, isegi inglise keeles. Kõneleja lõpetas, öeldes, et:
„võimalused on teil olemas, aga see on teie otsus, kas te kasutate neid. Ei keegi nõua, et te jääte eesti ühiskonnas aktiivseks, ei keegi valva, et te eestlaseks jääte. See on täitsa teie valik. Aga mõelge, mis eestlus on teile andnud. Mis on meid kõiki siia kokku toonud täna? Mõelge oma sõprade kohta, kes praegu selles saalis on. Mõelge oma parima sõbra kohta. Kui te mõlemad ei oleks eestlased ja kui teie vanemad ei oleks eestlased, kas arvate, et tunneksite teineteist? Eestlus on andnud meile hoopis uue ühiskonna, milles võime osaleda. Kuulume suurde eestlaste peresse, mõned elavad Eestis, mõned välismaadel. Aga kui Eesti nimi on esikohal, kas olümpiamängudel, infotehnoloogias või kus iganes mujal, siis oleme kõik uhked olla eestlased. Ei keegi saa rahvust sinult varastada — ainult ise võid selle unustada."
Otsekui eelnimetatu kinnituseks laulsid lapsed lasteaiast gümnaasiumini Peeter Kopvillemi viisil ja sõnadel „ikka räägin emakeeles, kuigi vahest raske ta, rõõmsalt hõiskan julges meeles Eesti, mul armas sa“, mida meie õpilased kaks suve tagasi ka Toompeal Eesti presidendile esitada said.
Pärast aktust pakuti sooja eestipärast õhtusööki, mille valmimine ja serveerimine toimus algkooli juhataja Tiiu Kajaku kindlal „dirigeerimisel“.
Kava teise poole juhatasid sisse algkooli 1.—4. klassi laululapsed (Heli Tenno juhendamisel), solistid Liisbet Valter Kalm ja Markus Stahl. Esinesid koolide rahvatantsijad ja külalistena endised vilistlased, praegused jalakeerutajad „Kunglas“.
Pärast eekava sai igaüks soovi korral DJ Dave Lovelli valitud muusika järgi oma tantse tantsida. Agaralt kasutasid seda võimalust nooremad õpilased.
Sünnipäev sai peetud. Noored tegid taas oma parima. Tänu kordaläinud ürituse eest kuulub kõigile, kes seda aitasid ette valmistada ja läbi viia, kas kava ettevalmistamisel/läbiviimisel, saali kaunistamisel, vaiksel oksjonil, valgustuse, heli, köögi- või baaritöö tegemisel, piletite müümisel või hilisemal koristamisel.
Aga kõik ettevalmistused on asjata, kui puuduvad külalised. Suur tänu tulijaile! Tulge jälle ja võtke sõbrad-tuttavad ka kaasa, sest eesti kooli pidude uksed on alati avatud kõigile!
Palju õnne, Eesti!
Eestlased Kanadas | 03 Mar 2006 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
