Jaan Tõnisson on kunagi ütelnud, et kui ei saadud rääkida poliitikast, tuli rääkida karjakasvatusest või koorilaulust. Vaikida ei tohtinud üks rahvas aga mitte, sest muidu ootas teda surm. Mõtteid tuli väljendada mõistu või ridade vahel.
http://kultuur.elu.ee/ke494_to...
1958. aastal asutati kultuurimajade töötajate tarbeks ajakiri „Kultuuritöötaja”. Tegijad võtsid eeskujuks Eesti Vabariigis 1930. aastail ilmunud ajakirja „Nädal Pildis“ ning hakkasid „nõutud” teksti kõrval avaldama ka rohkesti fotosid, mis ise enda eest kõnelesid. Ajakirja esimesi tegijad olid Fr. Issak, A. Ottin, E. Reinsalu.
1960. aastast sai ajakiri nime Kultuur ja Elu. Toimetus paiknes siis Dunkri tänaval kitsastes ruumides. “Karjakasvatuse ja koorilaulu” kõrval hakkasid ilmuma lood muusika-, teatri-, kunsti-, filmi- ja fotomaailmas toimuvast. Inimesed hakkasid otsima ajakirja, kus oli avaldamist leidnud Mihkel Muti „Teatriimpressioonid“, Leo Gensi, Jüri Haini, Leo Soonpää, Mark Soosaare kirjutised kunstivallast, Valter Ojakääru „Muusikasõbra ABC“, unikaalsed fotod kunstnikest ja kunstiteostest. Aga selline süvitsi minek, mis järjest suurendas huvi ajakirja vastu (tiraaz 37 000), tekitas kompartei nomenklatuuritöötajates kadeduse. Kui siis 1980. aastal anti KE-le Narva maantee alguses olümpiamängude pressikeskuse avarad ruumid, sai toimetus seal olemist nautida vaid üürikest aega. EKP KK-st ja Kultuuriministeeriumist anti teada, et KE arvel on otsustatud hakata välja andma ka Teater. Muusika. Kino. Kuna nõukogude ajal päris uute ajakirjade asutamine polnud võimalik ja et uue ajakirja ilmumine majanduslikult kuidagi võimalikuks saaks, hakkas Jaak Allik „oma ajakirja” loomiseks KE-lt mahtu ja tegijaid vähemaks võtma.
Tagantjärele vaadates tegutsesid tol ajal ajakirja ümberkujundamise protseduuri juhtijad väga julmalt. Vallandati kõik KE toimetuse töötajad ja hakati siis neid jälle ükshaaval tagasi vormistama. Otsus tabas KE tegijaid šokina, nii et ühendtoimetus pidi tööd alustama KE pikaajalise tehnilise toimetaja Enno Muraka matuste korraldamisega. Kuigi KE tegijad suruti ühte kitsukesse tuppa, otsustas ajakiri asuda oma olemasolu eest sõdima. KE hakkas enda ümber ometi koondama järjest uusi andekaid inimesi ja väärikaid kaastöölisi. Ajakirjale tõi oma esimesed kaastööd TÜ tudeng Madis Jürgen, toimetusse tulid tööle Hans H. Luik, veidi hiljem Sulev Valner, Kalle Muuli, Jüri Leesment. KE-s hakkas ilmuma Mart Laari „Aruanne ajaloolise pärimuse kogumisest“, lisapoognas KE Raamatukogu sarjas O. Spengleri „Õhtumaa allakäik“, O. Looritsa „Eestluse elujõud“, A. Adsoni „Lahkumine“, R. Nermani uurimused Kalamajast ja Pelgulinnast, R. Hinrikuse, J. Kuuskemaa, A. Valtoni jpt. kaastööd.
KE oli esimesi ajakirju, kus kirjutati öölaulupidudest, Eesti Üliõpilaste Seltsi taasasutamisest, isemajandamisest, Eesti Sõltumatu Noortefoorumi sõnavõttudest, iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamisest, ERSP-st, Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi tööst. Hakkasid ilmuma mälestused küüditamistest ja teistest inimsusevastastest kuritegudest nõukogude ajal. Ka KE oli iseseisvunud, eraldunud ühendtoimetusest ja muutunud värvilisemaks, lisandusid artiklite ingliskeelsed kokkuvõtted. Ruume ja toimetajaid jagati ka uuele üllitisele – ajalehele Eesti Elu/Estonian Life, mille tööd asus juhtima Andres Herkel, ingliskeelset osa toimetasid Eestisse tagasi tulnud pagulaseestlased.
1990. aastate algus oli tormilise tegutsemise aeg, kus igaüks otsis väljapääsu sovetiajal allasurutud aktiivsusele. KE toimetusest lahkuti uusi väljakutseid realiseerima. KE-s jätkasid J. Leesmenti juhtimisel uued tegusad inimesed.
Ajalugu kordub, küll mitte kunagi päriselt, vaid vahel ka pentsikult ja veidralt. 1995. aasta lõpul saadeti järjekordselt sõnum KE toimetusele, seekord siis kultuuriministeeriumi esindajate Rein Veidemanni ja Toivo Kuldsepa poolt: 1. jaanuarist 1996 ajakirja väljaandmine lõpetatakse. Meenutame, et võimul oli Tiit Vähi valitsus ja kultuuriministriks sai J. Allik. KE ilmumise lõpetamise katsed peatas kirjastus Markleis, kes kaubamärgi lunastas ning hakkas ajakirja edasi toimetama. Nüüd juba ilma riigi abita ja rahata. Mõningase toibumise ja jõudude koondamise järel jätkas KE uute inimestega ja ka uues kohas, Kadriorus, sest ajaloolist hoonet Narva mnt 5, mis oli KE-le pikka aega koduks olnud, pole enam olemaski. Selle asemel laiutab nüüd klaasist büroohoone “Forum”.
Ajakiri aga tegutses edasi. M. Laar kirjutas põhjaliku ülevaate “Muinsuskaitse Selts Eesti arenguloos 1986–1997”, I. Raudne põlvkondlusest Eesti poliitikas, Jüri Estam Norilski vangilaagritest, Jaak Valge hoiatab Eesti majanduse ülesehitamise eest loodetavale transiiditulule artiklis ”Vene läbiveo eemaletõukav võlu”; ilmusid J. Tamme, O. Kruusi, V. Vaheri, Ed. Vääri, R. Pullati, E. Tarto jpt kaastööd. Elu on toonud viimasel ajal KE tegijatele tõsise vajaduse valgustada lähiajaloo sündmusi ja neid mõjutanud inimeste tegevust. Nüüd on aga tekkinud oht sattuda andmekaitse seadusega pahuksisse. Kas võib kellegi arhiivitoimikus leiduvad andmed takistada tema okupatsiooniajal toimunud tegevuse uurimist ja avalikkuse ette toomist? Seda probleemi püüab lahendada ka KE toimetus.
Ajakirja ilmumise algusest peale valitud suund on säilinud. Kui nüüd sellele suunale ühist nimetust otsida, siis on see eestlus. Pool sajandit koos oma rahvaga truult sammunud ajakiri Kultuur ja Elu on olnud selle aja kohta ka omamoodi kroonikakirjutaja. Kindlasti säilitatakse paljudes kodudes KE aastakäike ja vanu numbreid lehitsedes märkame üllatusega, kuivõrd hea aja- ja kultuuriloolise ülevaate võib siit saada iga huviline. KE tegijad ja lugejad on moodustanud nagu ühise sõpruskonna, kellele on tähtis rahvuslike väärtuste järjepidev kajastamine ning sellest osasaamine.
Ole vapper, Kultuur ja Elu!
Tea Kurvits. KE peatoimetaja
Palju õnne, Kultuur ja Elu! KE
Eestlased Eestis | 23 Jan 2009 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
