Heidi Raba: Teine fookus. Autori kirjastus 2004. Illustreerinud Salme Allikhein. 64 lk.

Kirjandusletti ilmub järjest uusi nimesid ja nägusid, endale eluõigust taotlevaid talente. Mõni tuleb enesekindlalt ja jõuliselt, mõni isegi ülbelt ja üleolevalt, nagu pidanuks kogu senine tegevus parnassil olema vaid ettevalmistus tema saabumiseks. Heidi Raba ilmumises on aga nii palju tütarlapselikku argust ja kohmetust, et lihtsalt kutsub julgustama. Ta tuleb nagu esimene üksik õiepung noorel viljapuul, vabandavalt ja andekspaluvalt, et „laske mul ometi lahti puhkeda, on ju kevad ja soe päike paistab“. Selline tulek on liigutav ja sunnib loodud ridadesse süvenema.

Kogu raamatu üldilme on kuidagi pretensioonitu. 48 luuletust, tsüklitesse jagamata, puudub sisukord, pole märgitud kirjastajat ega ilmumisaastat — viimased kaks tuli endal välja nuputada. Luuletekstid aga läbinisti nauditavad. Ei ütleks, et jõulised, kuid meeliköitvad oma hapruses. Nende Salapärane Käekiri (autori suurtähed) peibutab vaatlema teise fookuse kaudu, et oleks paremini nähtav ja mõistetav.

Iga loetud leheküljega kasvab siinkirjutajas kummaline kergendustunne, et minust pole saanud kirjandusteadlast. Selletõttu ei oota minult keegi, et oskaksin noort autorit klassifitseerida, paigutada teda mingisse enam-vähem kindlapiirilisse lahtrisse. Nii nagu tegi „Loomingu“ asjatundlik skribent tänavuses aastaülevaates, kuulutades autori rahvaluuletajaks, kes luuletab peaasjalikult „endast ja Eestimaast“ ning kelle kujundikiht on seetõttu õhem kui kutselistel luuletajatel. Jah, paraku on tänapäeva kirjanduse ja eriti luule väärtushinnangu edetabelis kujunenud määravamaiks mõõdupuuks just see, kuivõrd autor suudab rahvast distantseeruda. Ka „Loomingu“ kirjamees annab delikaatselt mõista, et tema ei ole rahvas. Lahterdamine on mulle alati olnud vastumeelne ja pean tunnistama, et on vähe autoreid, kes ühtegi lahtrisse mugavalt ära mahuvad, ikka kipub midagi kuskilt üle ääre ajama. Ning juba pikemat aega olen tagajärjetult püüdnud endas maha suruda sarkastilist arvamust, et aastaülevaadete üks ülesandeid ongi võimalikult paljust väärtuslikust püüdlikult üle vaadata.

Kõnesoleva luulekogu lehekülgedelt vaatab lugejale vastu noor lootustandev poetess, kellele luuletamine ta enda sõnutsi on suur sisemine vajadus, kes luule kaudu end üha jätkuvalt avastab ja kes evib võimet neid avastusi voolav-nõtkes ning kujundirohkes luulekeeles edasi anda. Pidevad vihjed noorusele võivad eksitada. Tegemist pole ummisjalu ellu tormava kooliplikaga, vaid küpse naisega, kes Mulgimaa looduse rüpes kasvatab poega ja tütart. Tunnete sügavust ja mitte kõigi elunähtuste arglikku uudistamist peegeldab ka tema luule. Kartlik pung, millele eelpool vihjatud, on tegelikult ammu pakatanud, õis on lehedki poetanud ja võrsunud viljas on küpsemisprotsess kindlalt käigus.

Autori ainevallas on oma koht loodusel ja lihtsal maainimesel, keda ta näib võrdselt armastavat. Kuid pearõhk on siiski elupiltide maalimisel ja oma mõtte- ning tundeilma sisevaatlusel. Väljapoole suunatud pilk maalib julgete ning isikupäraste pintslitõmmetega, sissepoole vaadates tulevad ilmsiks uued eelmainitud avastused koos magusa eelärevusega kõigest, mis veel avastamata. Ta luulekeel on ilmekas, eriti värskelt mõjuvad tabavad ja leidlikud võrdlused: „Inimkogud kui uneskõndijad pehmes vatis. / Nad lähevad, muutudes aina lühemaks, / otsekui neelaks maa neist igal sammul sentimeetri – / tasuks turjal käimise eest" (Talve mustrid); „mälestused – ...kui rasked kaalupommid ümber pahkluude“ (Üleminek); „Vaikus on hiiliv / nagu juuste ja küünte ettevaatlik kasvamine“ (Maastikud). Samas häirib, kui autor langeb mõne kulunud väljendi või käibefraasi küüsi: „kannab oma muret kui kass poegi" või „hommik on õhtust targem".

Vormilt domineerib vabavärss ja see on hea, sest just seal suudab autor end kõige ehedamalt välja elada. Luuletused traditsioonilise riimi ja rütmiga on kaunid, kuid liiga tavalised, et muljet avaldada. Luuletuste efektiivsem lõpetamine on midagi, millele autor võiks rohkem tähelepanu pöörata. Üks imeilus loodusluuletus „Härmalilled“ lõpeb selliselt: „Mu südames on laulva lume viis / ja härmalõnga valgus eriti“. Viimane luulerida, õieti viimane sõna on nii kantseleilik-asjalik, et pühib minema kogu talikarge meeleolu, mis eelnevalt loodud. Ka vabavärss on kohati pisut liialt eepiline, vähemalt minu isikliku maitse jaoks. Napisõnalisema väljendusviisi kultiveerimine tuleks kindlasti kasuks. Suurima vormimeisterlikkuse on autor saavutanud pealkirjata luuletuses „Sa tulid“. Siin on vabavärsis säilitatud rütm, üks viimaseid traditsioonilise luule elemente, mida minetada tohiks.

Hämmastav on, et autor millegi vastu ei mässa, ja veel hämmastavam, et see näiliselt taltsas olek lugejat ei eksita. Autoril on nii palju head ja huvitavat näha (kas teise fookuse tõttu?), et mässamiseks pole vajadust ega põhjust. Või — natuke ehk siiski. Luuletuses „Ajale“ paneb autor kindlalt jala maha ning ajab selja resoluutselt sirgu. Kuid teda lausa rusikaskäsi liikumas näha ei oska, selleks on ta elusse liialt armunud.

Tiivaproovid on võimsad ja lootustandvad, nende jälgimine on olnud meeltülendav. Kas näeme kord kotkalendu?

Märkmed: