Mitme mõõdupuu järgi edukad PanAm mängud panid pühapäeval piduliku punkti uhke lõpupeoga. Nagu ekstaasis inimesed ikka, hakati kohe mõtlema järgmisele peole, juttu on Toronto kandideerimisest 2024 olümpialinnaks.
Pidagem kinni, mõelgem asi põhjalikult läbi, spordibürokraadid. PanAm- ja olümpiamängude vahe on suur. Kuigi Ameerikate ja Kariibi riikide vahelisi spordivõistlusi võetakse tõsiselt atleetide poolt, on nad siiski teisejärgulised, võrreldes MM-idega, olümpiamängudega. Seda kinnitab tõik, et kuigi Kanada meeskonnas – ajalooliselt nende mängude suurimas — oli õige mitu Londoni olümpial võistelnud sportlast, saatis USA Torontosse aga nö „B” võistkonna, keskendudes hoopis MM-ile. Jamaika — ja maailma — kiireim sprinter Usain Bolt samuti Torontos ei võistelnud.
Sugugi ei soovi siin alahinnata sportlaste pingutusi ja saavutusi. Võistlemine, pingutamine on füüsisele ja vaimule kasulik, teistega lävimine on oluline. Ent kas on tõesti tarvis näiteks (Briti) Rahvaste Ühenduse riikide mänge, ülemaailmseid üliõpilasmänge, Maccabi mänge Berliinis jne jne? Otsa, sportlaste panust kokkukuuluvusele doteerib ju riik.
Samuti on maksumaksja mure infrastruktuur. Toronto PanAm-mängude hinnaks olevat $2 miljardit, lõplik arve saamata. Olümpiamängudekulu oleks märksa suurem. 2004. a Ateena mängud viisid Kreeka pankroti lävele. 2008 Beijingi mängud poleks toimunud, kui kommunistlik kord poleks üliodava tööjõuga saanud arvestada. Meeles on ikka, kui Montréali linnapea Jean Drapeau ütles julgelt, et tõenäolisus, et 1976. a. olümpiamängud raha kaotaks on sama, et kui meesterahvas rasestuks…
Veel. Toronto infrastruktuur kannatas kuidagi PanAm-mängud välja. Aga olümpiamängud on hoopis suuremal skaalal ning rõhutaks, et 11 aasta pärast on Toronto elanikkond praeguse kasvuga arvestades märksa suurem. Kuid maanteid ei saa ehitada juurde, allmaaraudteedega on kemplemist – ja ka nende ehitamine nõuab tohutult raha.
Majanduslikult rõhus PanAm korralikult. Aerutamis- ja teiste paadivõistluste huvides pidi sulgema Wellandi kanali, kust läbi liigub suur osa Kanada kaubaveost. Ka 401-magistraalil pidid suured kaubaveokid, mida isegi tavalisel päeval on üüratult palju, kuna teist teed lihtsalt ei ole, arvestama märksa pikemate ja aeglasemate sõitudega. Seda kahjumit ei ole PanAmi kontosse arvestatud.
Ühistransport polnud kõige hullem, aga isegi PanAmita on see ülekoormatud.
Ei, spordi vastane ma ei ole. Aga palagane pole vaja, nagu rõhutasid need, kes olid 1996. a. olümpia – mis langes Atlanta korraldada, päris armetult – Toronto kandidatuuri vastu.
Viimaks – miks pidi lõpupeo viimaseks numbriks olema nartsissistlik USA lärmaja, kes kargles nagu ahv laval, kiiresti sõnu mulisedes, üks käsi alatasa kubeme juures kinni? Sellega läksid PanAmi korraldajad metsa, vaid kõige madalama ühisteguri huve täites.
Luuletaja Hando Runnel teab, et ekstaasis kaob aru, kaob aeg. Torontolased peaksid kainelt mõtlema enne 15. septembri kandideerimistähtpäeva.
TÕNU NAELAPEA
Foto: Kas uus sümbol? Hiljuti lõppenud PanAmeerika mängudeks Nathan Phillips väljakule Raekoja ette pandud värvilised TORONTO-tähed said nii võistlejate kui turistide hulgas ülipopulaarseks.
