Mul ei tule meelde ühtki seika ühestki Euroopa riigist, kus iseseisev valitsus lausa õigustab oma kunagiste kukutajate ja mõrtsukate mälestusmärgi säilitamist.

Valitsejatel on ajaloo vältel pahatihti olnud rahvast erinev arusaam ausammaste sobivusest või sobimatusest. Rooma hull keiser Caligula andis näiteks käsu püstitada omaenda kuju Jeruusalemma templisse. Kohalik kuningas Herodes Agrippa, kes oli haritud ja tark valitseja, jättis käsu täitmata, sest oli selge, et juudid alustaksid sel juhul ülestõusu.

Et uued valitsejad vanade kujud maha võtavad, on nii tavaline nähtus, et siinkohal võiks tuua ehk ainult ühe näite – kui räägime sümboolsetest mälestusmärkidest. Eesti riik lasi 1922 Vabaduse platsilt maha võtta Peeter I kuju, mis oli sinna 22 aastat varem tsaaritruult püstitatud Eesti ala Vene alla heitmise 300. aastapäevaks.

Riiki ei seganud vähemalgi määral heietused kuju ajaloolisest väärtusest. Peetri kuju sümboliseeris Eesti kunagist kuulumist Venemaa alla, mida riik ei pidanud lubatavaks kuju alles jättes iga päev oma kodanikele nina alla hõõruda.

Nüüd oleme suutnud Tallinnas aga tõepoolest ajalugu teha. Mul ei tule meelde ühtki seika ühestki Euroopa riigist, kus iseseisev valitsus lausa õigustab oma kunagiste kukutajate ja mõrtsukate mälestusmärgi säilitamist, selle asemel et kasutada sobivat momenti temast lahtisaamiseks. Valitsus on lasknud ennast hoopis pronksmehel pantvangi võtta.

On piinlik, et peab oma riigi nimel nii paljudelt vabandust paluma. Kõigepealt muidugi Eesti eest võidelnute käest. Lihula sündmuste tulemusel on vanad sõjamehed jäetud olukorda, kus nad taas kord peavad seletama, et võitlesid oma võitlemised Eesti, mitte Hitleri, Stalini, fašismi või rahvusvahelise imperialismi eest. Sedasama on nad pidanud mõnedele seletama kuuskümmend aastat. Täna peaks seletamise aeg möödas olema. Või kui keegi midagi kodus või välismaal seletama peab, siis on see Eesti riik, mitte need, kellele ta oma olemasolu võlgneb.

Vanade sõjameeste ees tuleb vabandada ka nonde Lihula aktivistide pärast, kes kas mõtlematusest või harimatusest, aga loodetavasti siiski mitte pahatahtlikkusest andsid jälle kord võimaluse siduda Eesti kaitsesõda fašismiga.

Vabandada tuleb kõikide nende ees, kes on oodanud Eesti riigilt 1944. aasta kaitselahingutele väärikat mälestussammast ja said selle asemel Lihula kuju.

Veel tuleb vabandada Eesti politsei ees, kes on olnud sunnitud moosivarga kombel ühe ebaõnnestunud kivikuju ära varastama. Ja veel hullem, on nüüd sunnitud valvama meie alistamise sümbolit, mis Tõnismäel kõigi Eesti eest langenute mälestusele, Eesti riigi järjepidevuse ideele, Tiefi valitsusele ja seeläbi kõigile Eesti valitsustele päevast päeva näkku sülitab.

Mõtlesin hetkeks, et kas peaks ka USA saatkonna ees vabandama, kuna Eesti riik pole suutnud neile piisaval määral oma ajalugu selgitada ja saatkond on niimoodi sattunud kentsakasse monumendifarssi. Järele mõeldes loobusin siiski sellest kavast. USA saatkond reageeris paarile natsisümbolile Lihula kujul, mitte ei nõudnud Eesti ajaloo ümberhindamist.

USA poliitiline hoiak relva-SSi Eesti üksuste suhtes on püsinud muutmata kujul vähemalt viimased 54 aastat. See kõlab New Yorgi Eesti peakonsul Kaivule 13. septembril 1950 saadetud kirja tsiteerides järgmiselt: «Balti relva-SSi üksusi (Balti Leegione) tuleb käsitleda Saksa SSist eraldi ja erinevatena nii eesmärgi, ideoloogia, tegevuse kui liikmelisuse eelduste poolest. Seetõttu ei peeta neid liikumiseks, mis oleks vaenulik USA-le.»

USA saatkonna ees tuleb seega vabandada vaid niivõrd, kuivõrd Eesti riigi tegevusetus sundis neid tähelepanu juhtima sümbolitele Lihula kujul, mis muuhulgas on selgelt nii USA kui kõigi teiste lääneliitlaste suhtes vaenulikud. Sest Eesti relva-SSi üksusi ei saa ju iseloomustada see, mis neid Saksa SSi üksustega sarnastab, vaid vastupidi, see, mille poolest nende eesmärgid, ideoloogia ja tegevus olid Saksa SSist erinevad.


Selles seisnebki Lihula kuju püstitajate eksimus. Kui oli vaja mundrit, siis oleks tulnud arvesse võtta, et 1944. aastal sõdis suurim osa eestlasi arvatavasti hoopis Kaitseliidu mundris, kuivõrd nominaalselt oli SSis ehk 15000, rindel aga kokku umbes 60000 meest. Viimased suures osas Omakaitse ja mobilisatsiooni alusel kokku pandud piirikaitserügementides.

Ehk kõige murettekitavam on aga vajadus vabandada kõigi nende ees, kes loodavad, et Eesti riigil jääb pronksmehe varjus mahti ka riigi huvide eest seista. Sest viimasel ajal pole jäänud. Sellal kui Putin süüdistab kõiki neid jõude, kes Nõukogude Liidu lagundasid, rahvusvahelise terrorismi õhutamises, tegeleme meie kraanaharjutustega Läänemaa laugaste vahel.

Sellal kui maailm arutab murelikult, kuidas lahendada Lõuna-Osseetia ja Gruusia olukord võimaliku Vene sissetungi kartuses, tegeleme meie Pronksmehe valvamisega Tõnismäel. Kui Venemaa keeldub andmast Eesti kultuuriatašeele viisat, ei pööra ametlik Tallinn sellele pea mingit tähelepanu, Lihula kuju pärast kavatseb aga välisminister tagasi astuda. Jääb üle loota, et sellal kui Moskva esitab meile järgmine kord baaside rajamise ettepaneku, on valitsus pantvangikriisist väljunud. Sest kui ei ole, pole enam, mille pärast piinlikkust tunda ja vabandust paluda.

Märkmed: