On „siililegi selge“, et igasugune areng algab ajudest, mistõttu on arukas ka ajudesse investeerida. Selleks, et keegi suudaks rajada häid ja vastupidavaid maanteid, tuleb ta kõigepealt välja õpetada ehk teisisõnu investeerida tema ajudesse, alles siis on mõtet teha investeeringuid ka asfaldisse. Vastasel korral seisame (või sõidame) liikluse seisukohalt ohtlikul, augulisel teel. Tagajärjed on siin ettearvamatud, võibolla isegi traagilised.
Meil kõigil tuleb iga päev teha valikuid. Kuidas otstarbekalt kasutada oma aega, raha ja muid ressursse? Mida pidada prioriteediks? Samasuguste otsuste ees seisavad ka riigid, koostades eelarveid ja pikaajalisi arenguprojekte. Ainult et nende vastutus on palju suurem. Riiklikul tasandil tehtud vigu on hiljem raske või isegi võimatu parandada.
Investeerida haridusse
Asfalti panustamine on suhteliselt lihtne ja annab kiiresti käegakatsutavaid tulemusi, sest siledaid teid suudavad oma ala tõelised spetsid rajada küllaltki lühikese ajaga. Inimajudesse investeerimine hakkab aga intresse ehk vilja kandma võibolla alles 10 aasta pärast. Seega — tagasiteenimise aeg on pikk ja ühepäevaliblika mentaliteediga siin kaugele ei jõuta.
Prof. Aaviksoo mainis oma kõnes, et Tartu Ülikooli püsimine ja traditsioonid on suur ime meie miljonilise rahvaarvu juures. See ime on saanud võimalikuks tänu eestlaste ühisele veendumusele, et haridus on noore inimese suurim varandus, mis on võrreldav vundamendiga või — miks ka mitte! — kvaliteetse asfalttee „aluspadjaga“.
Ajude äravool — hariduse investeeringute suurim vaenlane
Britannica entsüklopeedia defineerib ajude äravoolu „haritlaste ja professionaalide lahkumisena ühest riigist, majandussektorist või erialalt, et minna teise, tavaliselt paremaid elu- või palgatingimusi pakkuvasse”. Üldine definitsioon on seega siis seotud just kõrgelt kvalifitseeritud isikute lahkumisega.
Nii luurabki oht, et needsamad „kuldsed“ ajud, millesse on tehtud tõhusaid investeeringuid, võivad ära voolata ja globaalses külas hakata otsima paremaid marjamaid. See on ka Kanada probleem. Siin hea koolituse saanud noored, võimekad spetsialistid lahkuvad lõuna poole või kaugemalegi. Kuuldavasti pakutavat neile Jaapanis soodsaid ja põnevaid töövõimalusi.
Sama mure on Eestilgi. Euroopa Liidu leppe kohaselt on garanteeritud töötajate vaba liikumine ühtse Euroopa tööturu piires. Eestlastele on korraga avanenud senitundmatud avarused kutsealaseks eneseteostamiseks.
Töö- ja õppimisvõimalustega seotud ränne ning võimalik ajude äravool on väga aktuaalne teema, millele tuleks pöörata suurt tähelepanu poliitiliste otsuste vastuvõtmisel.
Omaette probleemiks on arengumaade kvalifitseeritud isikute väljaränne lääneriikidesse, mis on tavaliselt ühepoolne, pöördumatu protsess; vaese riigi investeeringud ajudesse lendavad sel juhul tuulde.
Nende väljarändajate jaoks on eriti ihaldusväärsed riigid Suurbritannia, Kanada, USA ja Austraalia. Viimased on sellest johtuvalt kohandanud ka oma migratsioonipoliitikat, nii et oleks võimalik professionaale üha rohkem vastu võtta. Siin on tegemist juba ajude juurdevooluga.
Ebaõnnestunud investeering?
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul jaguneb kõrgelt kvalifitseeritud inimeste liikumine ehk ajude äravool kaheks põhiliseks protsessiks: ajude vahetus ja ajude raiskamine.
Ajude vahetus on oma olemuselt positiivne nähtus, tuues tulu nii saatja(te)le kui vastuvõtja(te)le. Inimkapital leiab siin maksimaalset ärakasutamist. Riigist lahkunud teadlane või spetsialist pöördub mõne aja pärast kodumaale tagasi, tuues endaga kaasa täiendavaid kogemusi, teadmisi ja oskusi. Seda fenomeni on nimetatud ka ajude ringluseks. Võib arvata, et see nähtus muutub järjest levinumaks, sedamööda kuidas riikide vahelised majanduslikud erinevused vähenevad.
Just ajude ringlus on see, millele võiks Eesti panustada, kuna see aitaks kaasa meie suhteliselt väikese kogukonna intellektuaalsele arengule ning säilimisele. Need inimesed võiksid kodumaale suurt kasu tuua rikastatud teadmiste- ja oskustepagasiga naastes. Kuid mitte alati pole meie riigil võimalusi andekate ja kõrgelt kvalifitseeritud teadlaste ja professionaalide tagasitoomiseks või -meelitamiseks. Siis võiks tulla kõne alla, et need hinnaliste ajudega isikud toetaksid Eestit väljastpoolt. Sel juhul poleks põhjust rääkida tuuldeloobitud investeeringutest ajudesse. Ja targa planeerimise korral jääks midagi üle ka asfaldisse investeerimiseks.
Muide, viimatimainitule on oma õla alla pannud Euroopa Liit, kelle rahadega on Eesti teede seisukorda märkmisväärselt parandatud. Tõenäoliselt on seegi teoks saanud tänu eelnevatele ajuinvesteeringutele.