Eesti on noor riik, kuid üks vanematest maadest. Eestimaa ajalugu ulatub 50 sajandit tagasi minevikku. Aga alles Esimese maailmasõja lõpul oli Eesti riigi sünd. Eesti riiklikust üheksakümne neljast aastast on ta pool aega de facto olnud eemal maailma riikide perest.

Viimastel aastatel on palju mainitud, et eestlased võõrsil seisavad silmitsi
hääbumisega tulevikku minnes. Paraku ei ole me veel suutnud toetuda nendele
ühiskonna omadustele, mis annaks meile usku ja enesekindlust oma elujõulisuse
säilitamisel.

Minevikku vaadates selgub, et eestlaste ja Eestimaa jätkusuutlikkus on aidanud eesti rahvast püsida pikki sajandeid. Aga paradoksaalselt Eesti eksistents just riigina ei olnud ajalooliselt nii kindlalt kunagi määratletud.

Mis on tõdemus Eesti riigi ja rahva säilimisel? Eesti on väike riik ja meid on üpris vähe nii võõrsil kui kodumaal. Me peame lihtsalt paremini toime tulema kui teised. Just see väiksus ise teeb meid tegudes suureks. Võistlus maailmas on karm nii diplomaatias, kaubanduses, tehnoloogia arengus vm. Meie peame oskama tegutseda efektiivsemalt kui teised.

Paralleelselt peavad eestlased võõrsil võitlema suurte kultuuriliste mõjude,
sissesulandumise, apaatsuse, ükskõiksuse jm vastu. See võitlus on eestlaste kui rahva eksistentsi eelduseks.

Pole palju neid momente eestlaste ajaloos, kus meie rahva pürgimused on kergelt saavutatud. Ikka on olnud takistusi, mis nõudsid otsest läbimurdmist või tiibamist. Võib-olla peitubki meie tugevus – meie suurus vaimselt – selles, et oleme väike ning selles, et meie terve mõistus püsib.

Vabariigi aastapäeval ühineme, et tähistada kõige olulisemat momenti meie
ajaloos, mil deklareerisime maailmale, et oleme iseseisev riik, mis vabalt määratleb oma rahva saatuse. Teadsime, et peame seda meelekindlust veel kaitsma Vabadussõjas. Aga vabariigi aastapäeval austame ka neid väärtusi, millele meie iseolemine tugineb – vabadus ja iseseisvus. Meie pühitseme neid püsivaid ideaale, mis aitavad tõendada, mis eestlus
on ning kes meie oleme.

Märkmed: