Kontserdi esimeses osas olid mõningad aupaklikud kummardused heliloojatele, kes meile pika, nüüd juba argiseks väliseestluseks kuhtunud pagulaspõlve vältel tuttavaks ja armsaks saanud. Avanumbriks oli nägemuslik „Ma näen“ Salme Purrelt, kes alles hiljuti 100 aasta vanuses meie hulgast lahkus. Lõpetati Roman Toi helindiga „Mu laul“, milles kandev soolopartii bass Andres Raudsepal. Solist oli heas vormis ja andis suurepärases koostöös pianistiga nauditava elamuse. Kohalviibivat heliloojat tervitati tänuliku aplausiga. Vist esmakordselt sai Toronto publik kuulda Kaljo Raidi eleegilist haljas nooruses auhinna pälvinud pala „Järv leegib eha paistel“.
Esimese osa lõpetas solistkoor viie lauluga, mida nad olid hiljuti esitanud Noorte Talentide Kontserdil. Kõiki saatis klaveril Charles Kipper. Lõpunumbris, milleks oli Rene Eespere „Ärkamise aeg“, liitus nendega meeskoor, luues ühiselt jõulise rahvusliku meeleolu, nagu rõhutamaks kokkukuuluvuse vajadust praegustel ärevatel aegadel.
Vaheajal loositi välja võidud nende õnnelike vahel, kes olid osanud end õige numbriga piletiga varustada. See oli väikeseks ergutavaks ja elevust tekitavaks interlüüdiks.
Kava teine osa oli oma üldilmelt kirevam ja mitmekesisem. Uudispalana esitati Charles Kipperi „Sirelite aegu“, mida eksikombel pidasin esiettekandele tulnuks. Selgus, et on siiski juba varem esitatud. Villem Kapi „Põhjarannikul“ vajas taas pianisti oskuslikku toetust ja lõpunumbriks oli Alo Ritsingu „Ecclesia“, mida võiks iseloomustada kui muusikalist koerustükki. Südantkosutav ulakus, paiguti ehk isegi pisut irreverentne, kuid nii hästi ja osavalt serveeritud, et ei anna võimalust kulmu kortsutada.
Kuna baptistide noortekoori oli suhteliselt hiljuti kuuldud, siis nad ei üllatanud, kuid rõõmustasid küll. Noored säravad hääled, dünaamiliselt heas tasakaalus, puhas laulurõõm peegeldumas kogu olemusest. Sõnum jõudis kindlalt ja meeldivalt pärale nii muusikalises kui usulises mõttes. Ei saa jätta tunnustamata dirigendi musikaalsust ja head kontrolli oma helimeediumi üle.
Meeskoori enda kohta pole veel palju öeldud. Ehk lubatakse ütlemata jätta. Vast lepitakse, kui ütlen, miks ma ei ütle. Reporterina esinemine ei tee mulle raskusi, kuid arvustaja peab olema objektiivne ja mina olen meeslaulu pisikust sel määral puretud, et vaatamata aastakümnete pikkusele eemalolekule Toronto Eesti Meeskoori tegevust rangelt erapooletu asjalikkusega jälgida ei suuda. Minu tundemaailma lainetused on antud juhul liiga tugevad ja kõiki tundeid ei sobi avalikustada, mõned on selleks liiga isiklikud, võiks öelda, et isegi intiimsed. Neid saab avaldada vaid usalduslikus neljasilmavestluses, kui sedagi.
Head lauluvennad, leppigem sõbralikult kokku, et arvustus on juba kirjutatud ja ilmunud. Tegelikult ongi. Avaldasin selle juba pool aastat tagasi pärast teie meeldivat jõulukontserti. Miks te seda ometi lõpuni ei lugenud? Minu viimaseks sõnumiks teile oli heatahtlik manitsus: pärast võitu seo kiiver kindlamini pähe.