Nimekas kanada ajakirjanik Joey Slinger ütles eelmisel laupäeval telesaates „Eye to Eye“ esinedes, et 25 aasta pärast ei ilmu Vahtralehemaal enam ühtki traditsioonilist ajalehte, ja seda kolmel põhjusel.
Kõigepealt muidugi plahvatuslik infotehnoloogia areng, mis juba praegu paberväljaannete lugejate ridu halastamatult hõrendab.
Teiseks ennustas Slinger, et inimkond võib silmitsi seista mõne revolutsioonilise tehnoloogilise uuendusega, mis üldse elimineerib trükisõna kui sellise.
Kolmandaks — Slinger on veendunud, et uutel põlvkondadel pole aega ega tahtmist tülikat ajalehte käes hoida; neil polevat tema hinnangul ka lugemiseks vajalikku süvenemis- ega keskendumisvõimet.
Allpool on proovitud nendele postulaatidele vastu seista.
Interneti miinused
Tõsi ta on, internet paisub iga hetkega, selle avarused on juba praegu haaramatud ja varasalved ammendamatud. Sisestage näiteks otsimismootorisse mõni laialt kasutatav sõna ja te saate sekundiga vastuseks sadu tuhandeid kui mitte miljoneid viiteid. Nautides interneti käepärasusest tulenevaid mugavusi, peame aga ühtelugu silmitsi seisma ka selle pahupoolega (ootamatu ühenduse puudumine või katkemine, liiga suur vastuste hulk, väsitav reklaam jne). Siis sirutame käe mõne „kapsaks“ kulunud teatmeteose järele. Kindlasti oleme ka märganud, et ükskõik kui hästi võrgulehed kujundatud poleks, ei anna need paberlehest kunagi täiuslikku pilti.
Ehkki mõned võrgulehed teevad vahel majanduslikel kaalutlustel katseid paberväljaandes sisalduvat materjali osaliselt või vastava tasu eest lugeda anda, loobuvad nad peatselt piirangutest, et olla ajakirjandusturul konkurentsivõimelised. Suured väljaanded on muidugi armulised ja lubavad kõike lugeda, sest nende võrgulehed toovad küllalt raha sisse reklaamiga. Ent ka nemad nõuavad sageli registreerimist. Niipea aga, kui olete seda teinud, hakkavad teie e-postkasti laekuma tüütud kirjad, mida nimetatakse „rämps-postiks“. Võitlus viimasega on äärmiselt närvesööv.
Püüdnud hiljuti ligi pääseda ühele uudisteportaalile, nõuti eelnevalt mingi totra reklaamkuulutuse läbilugemist. Seda võiks ülekantud tähenduses nimetada käte väänamiseks või isegi ahistamiseks.
Need on mõned võrguväljaannete miinused paberlehtedega võrreldes. Plusse teame isegi, neid ei pruugi siin loetleda. Vähemalt praegu tundub ikkagi olevat parim variant, kui paber-ajaleht ja võrguväljaanne astuvad sõbralikult käsikäes.
Täiesti uus tehnoloogia?
Noored haaravad kõiki uuendusi lausa lennult. Hetkeline sõrmeklõbin arvuti klaviatuuril või paar puudutust mobiiltelefoni nuppudel viivad neid kiiresti ühendusse kellega tahes ükskõik millises maailma nurgas. Nii pole neil ilmselt probleemi ka mingi enneolematu tehnoloogia omaksvõtuga. Aga kas meie, vanemad, oleme enam valmis midagi sootuks võõrast ja uut endale selgeks tegema? Kas oleme selleks üldse võimelised? Pole ju paljudel praegugi veel ligipääsu internetile või puudub arvuti käsitsemise esmane oskus.
Samas vananevad lääneriikide ühiskonnad üpris kiiresti ja eakate osakaal suureneb. Kust hangivad siis nemad oma info? Kas nende uudistejanu jääb rahuldama üksnes televisioon? Loodetavasti mitte.
„Tülikas“ paberleht
Nii suureformaadiline kui ajaleht ka poleks, mahub ta siiski meie köögilauale kohvitassi kõrvale ja selle sirvimine on oluline osa paljude hommikusest rutiinist. Teeb meele päris mõruks, kui „ajalehepoiss“ või trükikoda ei seisa oma ülesannete kõrgusel ja värske leht pole õigeks ajaks ukse taga.
Ühiskondliku transpordiga tööle ruttavatele torontolastele pakutakse igas peatuses ja jaamas väikeseformaadilisi tasuta ajalehti Metro ja 24 Hours. Sealt saab ülevaatliku pildi eelmise ööpäeva jooksul linnas ja kogu maailmas juhtunust; jagatakse kasulikke nõuandeid; vastatakse küsimustele ning võetakse sõna päevateemadel. Neid väljaandeid loetakse usinalt.
Aga kui fantaasiamaailma laskuda (või tõusta), siis kerkivad ulmekirjandusest silme ette taeva all liikuvad sõidukid; seda juhul, kui maa peal ruumi väheks jääb ja liiklus veelgi hullemaks peaks pöörama. Selliste sõidukite juhtidel pole mõistagi aega ega võimalust õhuvallas hõljudes ajalehte lugeda. Kas see võiks reaalsuseks muutuda 25 aasta pärast?
Mis puutub noorte võimetusse keskenduda loetavasse, siis ei tahaks sellega ka nõustuda. Lugemishimulisi noori on endiselt palju. Astuge sisse raamatukogusse või -kauplusse ja te näete pea alati mõnda last või teismelist süvenenult lugemas. Lugemisharjumuse ja -vajaduse saab laps kodust kaasa. Aga kuidas neid ärgitada varakult ajalehti ajakirju — jah, ka Eesti Elu lugema?
•••
Etnilisel lehel on tavapärastega võrredes mitmeid erilaadseid probleeme. Esmajoones siis, kui lugejaskond koosneb põhiliselt teatud kindlal perioodil kodumaalt väljarännanutest nagu näiteks baltlaste puhul. Uskuge, väga keeruline on teha arusaadavat ja vastuvõetavat lehte teise, veelgi enam aga limiteeritud keeleoskusega kolmanda põlve eestlastele ilma keelelisi ja muid mööndusi tegemata. Või mitte?! Tuleb tõesti imetleda Edmontoni eestlaste visadust „Aja Kaja“ väljaandmisel. Kogu tekst, väljaarvatud pealkiri on selles ajakirjas ingliskeelne, aga sisu täielikult Eestiga seotud või estofiilne. Lõpptulemus — sujuvalt inglise keelele üle läinud „Aja Kaja“ on väga huvitav lugemismaterjal!
Mitte jagades lugupeetud ajakirjaniku Joey Slingeri pessimismi paberajalehtede tuleviku suhtes jääme huviga ootama, kas üldse või milliseid muudatusi toob endaga kaasa järgmine veerandsajand.
„Päris-ajalehe“ kaitseks
Arvamus
TRENDING
