Imekaunis printsess abiellus. Päriselt.
Seekord mitte printsiga, sest Hr. O’Neill soovis seisust mitte vahetada oma pooleliolevate tööde tõttu.
Muidugi ei tähenda see, et ta Rootsi riigi esindamistel üldse ei kaasu. Printsessi abikaasana on tal avalikel üritustel alati koht. Kuid hetkel otsustas ta oma senist tegevust ja karjääri jätkata. Printsi tiitliga koos oleksid tema ülesanded muutunud ja tema kohuseks oleks saanud peamiselt Rootsi riigi esindamine erinevates ametlikes üritustes. Selles tegevuses jätkab muidugi endiselt printsess Madeleine, kelle esmaseks ettevõtmiseks on näiteks töö World Childhood Foundationis. Printsess Madeleine on Rootsi troonipärija nr 4 ja Briti troonipärijate järjestuses nr. 286
Pidulaupäeva ilm kinkis oma kaunima oleku pruutpaari auks. Külalised, keda kirikusse ja hilisemale peole kutsutud polnud, kuid kes siiski peomeeleolust osa tahtsid saada olid end, mõned juba väga varakult, kiriku juurde valmis seadnud. Nagu juba öeldud, soosis ilm sündmust väga.
Päikesepaiste ja soe tuul tegid ootamise mõnusaks ja kaasa võetud vihmavarju võis soovi korral päikesevarjuna kasutada.
Abielu registreerimine toimus kenas õhkkonnas, millele kroonprintsess Victoria ja Danieli pisitütar Estelle, (troonipärija järjekorras nr.2) meeleolu lisas.
Mitmel puhul oli tunda abiellujate tunnete ehtsust. Eriti, kui Chris, nähes pruuti oma isa, Tema Kõrgeausus Rootsi Kuninga käevangus enda poole tulemas, seljas imeilus klieit, milles ühinesid nii elegantsus kui intelligentsus ja traditsioon.
Tõepoolest. Esteetilise ja eetilise harmooniline ühildumine oli selles suursuguses ja samal ajal lihtsas pulmapeos, nii palju kui seda rahvale näha oli. Nimelt oli see erapulm, mille finantseerijateks olid Kuningas ja Kuninganna. Siiski oli tänu Hoovile võimalik suurt osa sellest sündmusest riigitelevisiooni vahendusel või ka kohapeal jälgida ja nii sellele kaasa elada.
Laulatustseremoonialt sõideti laevadega Drottningholmi lossi pulmapeole. Samas lossis sündis printsess 31 aastat tagasi 10.juunil.
Kutsutud külaliste hulgas oli kõrgeid aadlikke, printse ja printsesse, aga ei puudunud ka õukonna ametite esindajad, sest Rootsi kuningakojas on tavaks ka need inimesed selliste suurte sündmuste tähistamisele kutsuda, kellega kuninglik pere igapäevaselt kokku puutub. Nii olid külaliste seas ka koristajad ja juuksurid. See on Rootsi, ütlesid selle kirjelduse peale mitmed kommentaatorid rõõmsalt ja tundus, et pisut uhkeltki. Sama kommentaar öeldi naerusuiselt, kui linnas sõitsid tavalised liinibussid sildiga ”Kuninglik pulm” milles kõrgema seltskonna rahvas, sekka ka tavalisi inimesi lossikirikusse registreerimist tunnistama sõitsid.
Kuna peigmees on ameerika päritolu, oli tseremoonia pisut kohandatud, näiteks pakuti külalistele eelmisel päeval saabumislõunat, mida tavapäraselt ei tehta. Enamasti aga oli tegemist rootsipäraste traditsiooniliste maalähedaste elementidega, alates lillekaunistustest, mis koosnes enamasti pojengidest, lõpetades toiduga, mille kohta rohkem teada ei saanudki, kui et see on rootsi toit, sest menüü hoiti rangelt saladuses.
Rõhutatud oli Hälsninglandi piirkonna traditsiooni, kuna printsess on selle piirkonna hertsoginna.
Kuidas nüüd iganes monarhiasse suhtuda on kindlasti igaühe oma asi, aga ühe imekauni armastuse ja selle igavikuliseks sidumise nähtavaks tegemine sellisel moel ei tohiks küll kellegile kahju teha, liiati, kui kogu pidu Rootsi Kuninga enda poolt kinni makstud.
Ônne pruutpaarile!
