Mehed on sellised profid, et soojendust vaja ei olnudki. Klubi publik paistis olevat valdavalt Madise ja Karavani muusikaga tuttav — peamiselt keskealised, (40+ ju on ometi keskiga), Eestist viimase aastakümne või nii jooksul siia asunud. Põlistorontokaid oli vähe, neist oli siiski publikus vanim kuulaja, kes oli 81- ja noorim 8-aastane. Tutvustamist polnud niisiis põhipublikule vaja, materjal niigi tuttav ja kaasakiskuv.
Reisiväsimust polnud näha. Kuigi oldi äsja XX Eesti Päevadel Austraalias, Adelaides esinetud, mis lõppesid 2003.a. viimasel päeval, siis järgnevalt Los Angelese eestlaskonnale oma mõnusat muusikalist külakosti viidud, olid karavanlased reipad ning heas tujus. Isegi pakane meeldis ning see, et erinevalt Los Angelesest tuleb siin külmaveekraanist nagu lubatud ainult külma vett.
Martmaa mängis seekord elektroonilist kõikelubavat klahvpilli, arvuti abil lisas rütmitausta. Klubi miljöösse selline elektrooniline bass ja löökpill sobib, puristile aga eriti ei istu — spontaansus puudub. Milleks aga nuriseda, kui tänapäeva tehnikat osatakse osavalt kasutada.
Madis alustas eeskava mõjuva suupillipalaga, seega ka promodes oma plaati „Lahe muusika“, mida ka piletilauast osta sai — kui vedas, kuna CDd olid nagu soojad saiad.
Madis on mitme pilli meister, kes märgib sel aastal esinejana hõbejuubelit — tema tähelepanuväärne muusikukarjäär sai alguse esimesest esinemisest Eesti Televisioonis 1979.a. maikuus. Suupilli-, laulu- ja kitarrioskuse kõrvalt peab mainima ka saksofoni — 1984.a. lõpetas ta Georg Otsa nimelise muusikakooli saksofoniklassi Aleksander Rjabovi juhendamisel. Ei puudunud saksofonimäng eeskavast, kahjuks vaid vähem, kui oleks soovinud.
Karavani populaarsemaid plaate on pühendatud Raimond Valgre loomingule, neist esitasid Madis ja Martmaa mitmeid — „Pärnu ballaad“ , „Muinaslugu muusikas“, muidugi „Saaremaa valss“. Ei puudunud ka tuttavad Karavani hitid nagu „Pärlipüüdja“, pea kõigile lauldi kaasa, Madise utsitamisel.
Mida hilisemaks õhtu liikus, seda vähem utsitamist oli tarvis. Madise ning Martmaa oskus kuulajad laulma, tantsima tõmmata lõi õhkkonna, mida EM Klubis harva tunneb või näeb. Karavani repertuaarist on väga populaarsed popurriid, salmikesed tuttavatest paladest, hittidest, mis sujuvalt liiguvad ühest teistesse edasi. Ka portugali cantared, mehhiko rütmid, mis kutsuvad eriti kuumalt kaasa, esinemisega osalema. Jõudis kätte hetk, kus tantsiti nii laua ümber, peal kui all, Madise sõnul oli Toronto publik esimene, kes seda viimast hiljutise ringreisi ajal tegi. Ehk vanuse asi? Rokk-popurriid esitati muidugi ingliskeelsetena, kitsas parketi-kolmnurk aga mahutas higised tvistijad, jitter-buggijad ja boppijad kuidagi ära. Madinaks ei läinud, „madistati“ aga Madise eestvedamisel küll.
Elava ja energilise õhtu peakorraldajaks oli ise elavhõbedane Katrin Jõgeda, kes muuseas tegi kindlaks, et ka Muhumaa valssi sai publik kuulda. Tänu Katrinile ja ta sõpradele piletilauas, neile, kes vedasid kas või vägisi tagasihoidlikumaid meesterahvaid daamidevaliku käsul tantsima, veel rohkem Karl Madisele, Margus Martmaale meeldejääva, intiimse pubi-muusika õhtu eest. Kõrvades kajab ikka karavanlaste kõla, väsinud reie- ja kaelalihased näitavad, et tulevikus tuleks enne selliseid õhtuid korralikult musklisoojendusi teha!
