Kohtumisi inimeste ja vanaraamatuga 1960ndate aastate teine pool Eestis – pidime algklassiõpilastena kohustuslikus korras vanapaberit kooli tassima. See oli nõukogudeaegne kampaania. Mina õppisin toonases Tallinna 7. Keskkoolis, mis asus endise ja praeguse Prantsuse Lütseumi hoones Hariduse tänaval. Vanapaber kuhjati hoovipealsesse kuuri, kuhu iga päev oli määratud uus õpilasest valvur-vastuvõtja. Kui minu järjekord kätte jõudis, hakkasin klassijuhataja määratud kohustust pärast tunde usinalt täitma.
Tohutus paberikuhilas märkasin kolme trükist, mis kuidagi ilmetu massi hulka ei sobinud, ei vaimsuse, kujunduse ega ka kuju poolest. Neid säilitan senini: ajakirja „Tee ja Tehnika“ köidetud sisujuhatajaga aastakäik 1928. aastast maamõõtja A. Raudsepa autogrammi ja allakriipsutustega; „Usupuhastus eestlaste maal, 1524-1924 / Usupuhastuse juubeli kirjanduslise kommisjoni wäljaanne usupuhastuse tuleku 400-a. mälestuspäewaks“ (Tartu 1924) ja „Tartu Ülikool sõnas ja pildis: 1919-1932“ (Tartu 1932).
Viimatimainitu esimesed lehed oli kellegi poliit-korrektne käsi keskelt katki käristanud – ikkagi nõukogude võimu õõnestav teos! Aga niimoodi ma tookord mõelda ei osanud, kuigi ma pioneeriorganisatsiooni keeldusin astumast. Imetlesin vaid pehmekaanelise raamatu ilusat mõõdukooskõla ning maitsekat ja puhastes värvides trükitud Ernst Kollomi kaanepilti. Huvil vanatrükise vastu oli paugupealt põhi all.
Raamatupisik oli juba mu emapoolsel vanaisal, Vastse-Roosa algkooli juhatajal Theodor Petail. Ta õpetas oma õpilastele raamatuköitmist ja köitis oma raamatuid ka ise. Küllap oli see tollasele kooliõpetajale üsna loomulik. Õnneks pääses ta kauni allkirjaga eksemplare pärast pere äraviimist 14. juunil 1941 küüdikodust välja.
1970. a. suvel viibisin klassiga Otepää ligidal Kaarna järve ääres laagris. Ühest mahajäetud talust leidsin 1862. a. välja antud eestikeelse Piibli. Klassivend, hilisem kirjandusteadlane Rein Kruus, soovitas selle kindlasti kaasa võtta. Puukaantel olid veel alles ehisnaeltega kinnitatud vanad paatunud nahalapid. 1869 oli talumees Rein Peterson kirjutanud kaane siseküljele oma nime. Ka Vana Testamendi viimasele leheküljel on kiri:
1884. Mina Juhan Lena P. olle api ello astno. 28. oktobril laulatedo. Jummal om meile Poja andno 2. Tesemberil. Sündüno kel 9 õhto, Nime alla pandu 27 Tesembril, Wertinant Petersohn. Widriken 1885. Mari Peters[ohn]. Tagakaane siseküljel seisab:
Mari Petersoon kollo 19 junil ia mattedo 23 junil 1889 astal.
Olen aegade jooksul sugulaste, sõprade ja tuttavate käest saanud palju vanemaid trükiseid, mõned ka vahetanud. Pea kaunagi pole ma vanaraamatu eest pidanud maksma, välja arvatud ehk enne taasiseseisvumist Tallinna Antikvariaadist ostetud ajaloolise „Eesti entsüklopeedia“ 8 köidet – „Riigivanem Konstantin Pätsi poolt 9. aprillil 1937. aastal antud seaduse alusel […] õppetöö soodustamise otstarbel Haridusministeeriumi poolt määratud Kärla valla Käesla algkoolile“. Allkirjad esimese köite esilehel: haridusminister Aleksander Jaakson (mõrvati 1942 Vjatka vangilaagris) ja Koolivalitsuse direktor Otto Johannes Kiisel (põgenes Läände ja suri 1967). Nende all seisab number 190. Mündi tänava antikvariaadi külastamine kuulus muide mu linnajalutuskäigu oluliste peatuste hulka.
Trükiste arv mu kogus suurenes ja kuulsin kusagilt, et Teaduste Akadeemia Raamatukogu ostab puuduvaid teoseid. Pakkusin 1970ndate esimesel poolel mitmel korral kirjavara sealsesse komplekteerimisosakonda, kus selliste küsimustega tegeles vanemraamatukoguhoidja Hilda Räpp. Raamatukogu ostukomisjon määras ostetavate raamatute hinna, millega nõustumise korral sai raamatu müüa. Mitmed vanad trükised, mis küll raamatukogus olemas, otsustasin kinkida. Tollases pahupidises ühiskondlikus olustikus nimetati mäluasutustele kinkimist „üle andmiseks“, mille kohta koostati protokoll kahes eksemplaris.
Kui Räpp oli ametnik, siis Baltika osakonnas töötavad Kyra Robert ja Voldemar Miller olid hoopis muud masti: positiivsed ja sõbralikud, ergutasid noort raamatuhuvilist tooma raamatukogule teisigi vajalikke teoseid. Mäletan Milleri asjatundlikku hinnangut Võrumaa Varstu valla kultuuriloolise tausta kohta. Õppisin veel ära ühe olulise asja: eriti huvitavad ja haruldased on pisitrükised, mida inimesed tavaliselt prügikasti viskavad. Tekkis intuitsioon, milline trükis on rohkem ja milline vähem väärtuslik.
Arvan, et Eesti on läbi käidud siis, kui on tutvutud kõigi meie pühakodadega. Üks viimaseid, mida külastasin, oli Prangli kirik. Saare külastamiseks oli vaja ametlikku kutset ja Vene miilitsa luba. Nägin kirikus maas kortsus raamatut, „Jutlusse Ramat, mis sees Pühhapäwade, Pühhade ja Palwepäwade Jutlussed, Eesti-Ma rahwa öppetusseks on kokkopandud“ (Tallinn 1823). Tollal peeti eesti raamatu harulduse piiriks 1860. aastat. Võtsin julguse kokku ja ütlesin koguduse naisjutlustajale, et olen raamatuhuviline ning küsisin, kas võiksin selle endale saada. Ta oli lahkelt nõus. Lasksin „Ramatu“ kenasti ära köita ja ta on praegu mu riiulis aukohal.
1980ndate aastate algul võeti mind raamatuklubi Tõru liikmeks. Klubi käis koos Tallinnas Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava nurgal asunud puumajas. Kutsujaks oli Trivimi Velliste. Sealsed kohtumisõhtud vibreerisid intensiivsest mõttetegevusest. Kogu vaimsust juhtis maailma punavõimude suurima vaenlase, järjepidevuse põhimõte. Seda mõistet oli võimalik kasutada, sest keegi polnud seda osanud ära keelata. Järjepidevus on ka minu põhimõtete alustala.
Tõru ekskursioonil liivlaste juurde tutvusin kirjandusloolase Oskar Kuningaga. Külastasin teda ja ta abikaasat tihti nende kodus Pääskülas. Mäletan, kui mures oli see missioonitundega mees Eesti tuleviku pärast. Ta oli istunud Narva ja Vasalemma vangilaagris, süüdistatuna mh tsaar Ivan Julma kritiseerimises saksaaegses ajalehes. Ta rääkis, et kaasvang Rein Nurkse istus „Eesti rahva kannatuste aasta“ keelekorrektuuri eest. Kui kirjandusinimesed soovitasid Oskaril Vene riigilt rehabiliteerimist taotleda, vastas ta põlglikult: „Las rehabiliteerivad end ise!“ Ja ei taotlenudki rehabiliteerimist. Oskar kirjutas tihti artikleid kirjandusloolisteks tähtpäevadeks, ta erilise hoole all olid Eesti kohalikud lehed. Ergutas mindki ja julgen väita, et tema osa mu luuletajaks ja ajakirjanikuks kujunemisel on suur.
Tartus tundsin teenekat raamatukoguhoidjat Helene Kulpat, kes oli legendaarse raamatuteadlase Udo Ivaski tütar. Ka ta abikaasa, filosoof Rudolf Kulpa jõudsin ära näha. Helene näitas bibliofiilseid rariteete ja kinkis mulle oma haruldasest eksliibrisekogust tosinkond huvitavat eksemplari. Ta elas nii vanaks, et tema kaasaegseid haritlasi samahästi kui polnudki. Olemuselt idealist, õpetas ta ja inspireeris ning tutvustas inimesi omavahel – ilmne kontrast meie tavamentaliteedile. Elu lõpus lahkus ta õigeusu kirikust ja astus luterlikku kogudusse, et olla oma kadunud mehega ühte usku. Mäletan ta meenutusi Oskar Lutsust, kelle raamatupoodi Tartus Riia tänavas ukse vahelt kiigati, et oma silmadega näha Kevade-Onu. Helene oli elanud nii mitme võimu all, et tema vaatenurgast ei olnud tulevikultki midagi raudkindlat oodata.
Energilise kirjandusteadlase Eerik Tedrega tekkis mul kokkupuude, kuna kuulusime mõlemad Eesti Yliõpilaste Selts Veljestosse. Aitasin teda vahel infootsinguil ja kirjutasin ta palvel almanahhi „Raamat on… I“ artikli eesti päritoluga Ameerikas elanud kirjandusprofessorist ja välisvene luuletajast Jüri (George) Ivaskist. Tedrel oli alati kümme – tegelikult sada – rauda tules ja imetlesin ta entsüklopeedilisi teadmisi ning jäägitut pühendumust eesti kirjanduse- ja kultuuriloole.
Paari aasta eest helistas mulle siin Rootsis tuttav raamatukoguhoidja ja küsis: „Tahad saada kahte eesti raamatut?“ Vastasin: „Loomulikult,“ sest oleks võõral maal heameelega päästnud ükskõik millise eesti raamatu. Ta oli leidnud kaks raamatut ja aimanud, et nad on eesti keeles. Kus nad siis vedelesid? Ühes ülikoolilinna Uppsala prügikastis! Ja need raamatud olid haruldased: ideaalses korras kõvakaaneline „Eesti vabadussõda 1918-1920. I“ (Tallinn 1937) ja Henrik Visnapuu „Kogutud luuletused. Esimene köide“ (Stockholm 1964), bibliofiilne eksemplar nr 21 Agaate Veeberi värvilise originaalillustratsiooniga.
Läänemaailmas hukkub iga päev eesti kirjavara, aga mitte ühiskonnakorra julmusest nagu kirjutise alguses toodud näites, vaid teadmatusest – eestlaste assimileerunud järeltulijad ei oska tihti meiekeelsete trükiste väärtust hinnata. Miljonite eesti raamatute hävitamine võõrvõimu poolt ja keskraamatukogude salaosakondadesse sulgemine on meil tekitanud hoopis isemoodi suhtumise oma trükivarasse ja seda on stabiilsema ajalooga rahvastel raske mõista.
