Pärnumaalaste Selts on maakondlike organisatsioonide seas üks aktiivsemaid. Nende korraldatud peod meelitavad kohale alati palju rahvast. Miks? Aga sellepärast, et toimuvad huvitavad esinemised, dekoratsioonid on uudsed ja professionaalselt teostatud ning eelkõige, et toit on väga maitsev. Seda kõike tehakse enamasti oma jõududega. Nii ka seekord.
Neljapäeval, 2. detsembril toimus Toronto Eesti Maja suures saalis pärnakate traditsiooniline jõulupidu. See polnud mõeldud ainult pärnumaalastele, vaid nagu ajalehekuulutus teatas, kõikidele maakondlastele ja sõpradele. Rahvast oli kokku tulnud palju. Huvitavate jõuludekoratsioonide eest oli järjekordselt hoolitsenud Tiina Lipp-Leppik. Ilm oli ilus, pidu algas varakult, kell 15.00. Polnud lume- ega gripiohtu, miks siis istuda kodus. Tuldi, et olla koos, et olla uhkusega pärnakad.
Kokteilid, alkoholiga ja ilma, ning rohked ja mitmekesised suupisted laudadel, hoidsid rahvast vestlushoos seni, kuni olid kohale jõudnud kõik külalised. Kokad oma abilistega tegid viimaseid ettevalmistusi pika dekoreeritud laua taga, millel hõbedaselt helkivad anumad aurava isuäratava toiduga.
Pärnumaalaste Seltsi juhatuse liige Leida Strauss kuulutas peo avatuks, tervitades külalisi ja avaldades heameelt nii paljude rõõmsate nägude üle. Ta tutvustas ka selle aasta vorstimeistrit Udo Leppikut, kes oli juba mitu päeva koos abilistega vorste teha vorpinud ja hapukapsaid hautanud. (Pr. Straussi lapselapsed kutsuvat verivorste „vanaima very worst sausages“). Pr. Strauss andis edasi seltsi endise esimehe Erich Rooduse tervituse Eestimaalt. Järgnevalt andis ta sõna õp. Ants Toomingale.
Õp. Tooming meenutas kõigepealt oma lapsepõlvemälestusi jõuluajast Nõukogude Eestis, 70ndate aastate Tallinnas, mil jõulud olid ametlikult keelatud ning peeti nääripidusid. Tema oma pere kogunes 24. detsembril vanavanaema juurde ühte Tallinna vanasse puumajja, kus jõulukingid olid pandud vana Singeri masina alla. Nii peeti salaja vaikseid jõuluõhtuid kõikjal Eestis. Kirikuskäimine oli ohtlik riigiametnikele, õpetajatele ja õpilastele. Seda kontrolliti eriti maal, linnades vähem. Jõuluõhtul oli siiski Tallinna Toomkirik puupüsti täis, kus rahvas otsis osadust kirikuga ja seda imelist tunnet jõululapse sünni kuulutamisest. Järgnes söögipalve.
Nüüd võis alata rikkalik õhtusöök traditsiooniliste eesti jõulutoitudega: seapraad, jõuluvorstid, hapukapsad, praekartulid, juurvili, pohlamoos, kõrvitsa- ja peedisalat, kasted. Peoliste täiskuhjatud taldrikud andsid tunnistust, et toitu hinnati. Unustati kalorid ja süsivesikud (carbohydrates) ning arstide hoiatused liigse söömise kohta. Lasti toidul ning veinil hea maitsta. Miks ka mitte, sest nii ei sööda ju iga päev. Pealegi oli kõik väga maitsev, isuäratavalt serveeritud ja külluslik. Põhitoidule järgnes kompott, piparkoogid, kringel ja kohv.
Toidu valmistasid selle ala tuntud meistrid Udo ja Tiina Leppik ning Raivo ja Viia Männamaa koos oma abilistega. Pärnakate kuulsaid vorste oli võimalik juba novembri keskpaiku tellida koju, kuid peo ajaks olid juba kõik ammu läbi müüdud.
Tseremooniameistrina esines tuntud muusik Viljo Tamm, kellel sel alal suured kogemused. Ta lõbustas pidulisi kogu söögiaja vältel eesti lauludega, saates end kitarril ning juhatas ka ühislaule, millede sõnu võis leida laululehtedelt. Need kaunid jõuluteemalised lehed tuntud jõululauludega oli valmistanud ja kujundanud Elfi Heinsaar.
Näis, et Pärnumaalaste Seltsi esimees Udo Leppik ei saanud terve peo ajal köögist välja. Kui söögiaeg lõppenud, ilmus ta mikrofoni ette, põll ees, et tänada peost osavõtjaid ning selle korraldajaid. Tänu pälvisid õpetaja Tooming ning muusikamees Viljo Tamm. Peo korraldajaid oli arvukalt: Tiina Lipp-Leppik (dekoraator ja kokk), Elfi Heinsaar, Eda Loo, Tea ja Ago Peters, Leida Strauss, Marju Säägi, Mihkel Türk, Meinhard Vabasalu, Aita Urke, Tarmo Rae jt. Tegijaid tänati suure aplausiga. Seltsi esimees lõpetas, soovides kõigile häid pühi ja head uut aastat.
Üks ilus ja hästikorraldatud eestlaste jõulupidu oli märkamatult jõudnud lõpufaasi. Viljo Tamm jätkas seltskonna lõbustamist ilusa tantsumuusikaga. Õhtupimedus akende taga andis aga märku, et aeg koju sõita. Nii hakkaski Eesti Maja saal tasapisi tühjenema. Ilusate mälestuste ning tänutundega pärnakatele peo korraldamise eest asuti koduteele.
Pärnakate jõulupidu
Eestlased Kanadas | 10 Dec 2004 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
