Elsbet Parek. „Mälestusi Pärnust 1944-1949”. Kirjandusmuuseumi Literaaria seeria #21, Tartu, 2002, 99 lk.

Elsbet Parek (1902—1986) oli põline pärnakas, kes oli Pärnu Linnamuuseumi juhataja iseseisvusajal ja sellele järgnenud kahel okupatsiooniperioodil (1940—1949). Kui punaarmee 1944.a. Eestisse naases, kutsusti teda vanasse töökohta tagasi, sest ta oli teinud kõik võimaliku päästmaks muuseumi kogusid, kuid saatuse irooniana põles sõjatules kõik — niihästi eksponaadid kui ka muuseumihoone ise. Uueks asupaigaks määrati üks lagunenud telliskiviehitis.

Elsbet Pareki abikaasa oli Eesti sõjaväe ohvitser ja kohaliku Isamaaliidu juhtiv tegelane, kes vahistati peatselt peale juunipööret. Elsbeti ennast ei puudutatud, sest linnamuuseumi juhatajana oli ta tuttav Johannes Vares-Barbarusega. Ülikooliaastatel oli ta suhelnud selliste radikaalsete tüüpidega nagu oli seda Varese uus tervishoiuminister Viktor Hion, Juhan Sütiste jt..

Teda kutsuti tagasi tingimusega, et pidi läbi tegema marksismi-leninismi lühikursuse, mis andis talle ajalooõpetaja õigused Pärnu Tehnikumis. Kuigi ta polnud võimumeeste parim valik, polnud kaootilisel ajal paremaid saadaval. Nii nagu rahvasuu kindlasti sellepeale oleks öelnud: „Viletsatel näljaaegadel pistab vanakuri ka kärbsed nahka.”

Pärnu oli viimane koht, kust üle lahe oleks olnud võimalus Rootsi pääseda ja nii kogunes Kihnu saarele ca 1500-line põgenike hulk. Seal olid ootamas mõned mootorpurjekad, kuhu pagejaid võeti ainult enampakkumise korras. Paljud pidid maha jääma, sest neil polnud välisvaluutat või kalliskive vastu anda. Vene piirivalve tõi sellised pärast mandrile tagasi, neid siiski karistamata, sest mahajäämine ise oli see kõige suurem karistus, mis neile sel hetkel osaks saada võis. Paljudest said metsavennad, kes panid vastu surmani. Asi läks niikaugele, et teatud metsaäärsed külad põletati maani maha ja elanikud viidi Siberisse.

Elsbet Parekile anti uusi ülesandeid ja nii kasutati teda N.L. Ülemnõukogu valimiste ajal agitaatorina. Tema juhendajaks oli Venemaa eestlane Emma Hantsova, kes Parekil käskis „üles panna ja soovitada Stalini ja Varese kanditatuuri”. Seda kõik valjusti kõikide koosolekust osavõtjate kuuldes, nii kuuldavalt kui vähegi võimalik. Selle kohta ütleb Elsbet ise: „Sel hetkel langes mu süda saapasäärde ja mõtlesin, et kui ma seda oleks võinud ette teada, poleks ma üldse koosolekule tulnudki.” Kuid lõpuks siiski tegi, nagu talle oli dikteeritud...

Pärast koosolekut kutsus Vares Pareki enda juurde audientsile. Tol ajal esines ajutisi elektrikatkestusi, ja nii juhtus ka just sel ajal, kui Parek pidi kohale tulema. Kui valgus tagasi tuli, siis ei tahtnud Varese adjutant teda enam jutule võtta. Varese isiklikul sekkumisel läks see lõpuks siiski korda. Vares olevat rääkinud selliseid lapsikusi, et kõik, kes 1941.a. küüditati, tuuakse uuesti tagasi. Parek, kes oma elu jooksul oli mitu korda temaga kokku saanud, märkas, et Varese roosakas näoilme oli kollaseks muutunud. Tal võis isiklikke muresid olla, sest umbes pool aastat hiljem sooritas ta enesetapu. Seda hoiti mõned päevad saladuses, kuid lõpuks teatati, et Johannes Vares-Barbarus suri südamehaiguse tagajärjel. Talle korraldati pidulikud matused ja ta maeti Metsakalmistule oma valedega ühte hauda. Kes tema enesetapust julges piiksatada, seda ootas Siberisse saatmine.

Lõpuks hakkasid võimumehed ise märkama, et juhtivatele kohtadele on sattunud „rahvavaenlased”. 1949.a. oli järjekord jõudnud Elsbeti enese kätte. Talle teatati, et on töölt lahti lastud. Ta sõitis Tallinna, et uue töökoha suhtes ringi vaadata, kuid nägi seda, kuidas Tallinna lähedal, Männiku jaama kõrvalrööbastel olid inimestega täidetud loomavagunid. Otseteed tagasi Pärnusse sõites leidis ta oma korteri ukse kinnipitseerituna, ja niihästi ta ema kui ta kaks alaealist tütart olid ära viidud. Kui ta Täidesaatva Komitee käest läks aru pärima, vastas talle esimees Irt, et see asi ei kuulu tema kompetentsi ning saatis ta edasi teise sekretäri juurde, kes oli umbvenelane. Too käratas Pareki peale sõjakalt ja tigedalt just nii, nagu klassivaenlastega rääkima pidi: „Ah, kokku saada nendega tahate, seda on võimalik toimetada, sest nende juures on teie õige koht ja mitte siin.” Elsbet tundis, kuidas temas tõusis viha, mis kainestas teda ja sundis käituma rahulikult. Ta vastas: „Kuid mul polegi teist soovi, kui neid uuesti leida.”

Enne kui teda esheloni juurde tagasi viidi, lubati tal veel kord oma korterist läbi käia, et mõningaid hädavajalikke esemeid kaasa võtta. Kui ta tahtis kaasa võtta elektripliidi ja kohvikannu, ütles teda saatev mereväelane: „Seal, kuhu teid viiakse, pole selliste asjadega midagi peale hakata. Parem võtke petrooleumilamp või kui leidub, siis mõni küünal.“

Ta leidiski Männiku jaama kõrvalrööbastelt oma perekonna. Enne esheloni teeleasumist loendas ta vaguneid ja sai ümmarguse arvu 40. Hiljem, kui rong Uurali mägedest oli üle jõudnud, ütles üks vene raudteeametnik, et selliseid ronge olevat sealt mööda tossutanud juba 48.

Eestisse 1960.a. tagasi jõudes, asus Parek oma mälestusi kirja panema. Tema mälestused on siiani ilmunud viies vihikus Kirjandusmuuseumi kirjastusel.

Märkmed: