Kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressiga tihedalt seotud olnud Eve Pärnaste rõhutas, et kui iseseisvus oleks taastatud vaid tollase ülemnõukogu

«Ülemnõukogu ettepaneku järgi iseseisvuse väljakuulutamise sõnastuse osas enne 20. augustit 1991 oleks omand jäänud tagastamata, oleksid kõik elanikud saanud kodanikeks,» loetles Pärnaste ETV saates «Vabariigi kodanikud».

«Eesti Kongress tuli kokku ja deklareeris algusest peale, et eesmärgiks on Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel,» rõhutas Pärnaste ning lisas, et see oli selgeks alternatiiviks juttudele uuest liidulepingust ning uuest vabariigist. «See ligi 800 000 inimese kodanikualgatus on asi, millele pole Eesti ajaloos midagi võrdset kõrvale panna.»

Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must rõhutas, et Rahvarinne saavutas selle, et vabadus saabus veretult, mille peale Pärnaste küsis, et kas teised seda siis ei soovinudki.

Kirjandusteadlane Rein Veidemann leidis, et Rahvarinde nn. kolmanda vabariigi idee on käibemütoloogia.

Eesti Kongressi tegevuses osalenud Valeri Kalabugin meenutas, et vastandamine eri jõudude vahel sai alguse 24. veebruari 1989. aasta ürituste eel, kui kõik liikumised leppisid kokku ühises miitingus.

«Kõik liikumised pidid ühiselt korraldama rahvakoosoleku, siis Rahvarinne pidi hankima loa, kuna sai võimudega kõige paremini läbi, aga luba ei olnud hangitud. Rahvarinde juhid läksid õhtul enne üritust tollaste riigijuhtidega läbi rääkima, tulemuseks oli järgmisel päeval kaks miitingut - vastandamine algas sealt,» selgitas ta.

Saatesse helistanud Eva Vaader küsis, miks ei öelda otse välja, milles on vastuolu. «Rahvarinde juht Edgar Savisaar kirjutas ajalehes Edasi, et omariiklus ei ole mingi eesmärk. Meil Virumaal kohalikus Rahvarinde organisatsioonis püüti seepeale Savisaarele umbusaldust avaldada. 40 protsenti oli Savisaare umbusaldamise poolt,» meenutas Vaader.

«Savisaar unistas Nursultan Nazarbajevi Kasahstani stiilis riigist. Rahvarinde moodustasid loomulikult inimesed, liikumist ei saa samastada Savisaarega. Kuid alles Eesti Kongressi loomine tekitas juurde iseseisvuse eesmärgina.»

Aadu Must meenutas, et suure impeeriumi raames polnud tark öelda välja kaugemat eesmärki, minna tuli sammsammult edasi.

Valeri Kalabugin meenutas, et Rahvarinde kohalike osakondade sees ei olnud vastuolusid, need tulid organisatsiooni juhtkonnast.

Aadu Must leidis minevikule tagasi mõeldes, et kodakondsuse osas oleks pidanud valima leebema variandi, rahvuslikult pinnalt vastandamist tehti toona liiga palju.

Pärnaste lükkas selle ümber, meenutades, et ainuke vahetegemise koht oli kodanik-mittekodanik pinnalt, mitte aga rahvuspinnalt.

Valeri Kalabugin leidis, et see, mida tegi Eesti Kongress ja kodanike komiteed, oli ainuõige tee legaalselt juriidilisel puhtal teel Eesti Vabariigi taastamiseks. «Sain sellest kohe aru, loodan, et ka paljud muulased said aru, et see oli puhas euroopalik tee.»

Märkmed: