Pärnu on Eesti kauneim kuurortlinn, mille asutamine langeb 13. sajandi keskpaika, kui algas Liivimaa vallutamine Saksa ordu poolt.
Vanasti asusid mõlemal pool Pärnu jõge kaks iseseisvat ja teineteisest täiesti eraldatud linna. Vana-Pärnu asutajaks oli piiskop Heinrich, kes ehitas Sauga jõe kaldale 1241. a. toomkiriku ja uuslinna asutas Saksa ordu 1265. a. jõe vasakule kaldale. Samal aastal ehitasid sakslased sinna ka lossi, mis sai ordu peakorteriks. Kuid kuna ordu ja piiskopi vahekord oli terav ja vihavaenu ei suudetud peatada, siis hävitati kättemaksude tuhinas Vana-Pärnu ja see kadus ka ajaloost. Võistlejast vabanenud Uus-Pärnu aga hakkas kasvama, astus Hansa liitu, mis linna kuulsust ja tähtsust oluliselt ka tõstis. Venelaste valitsemise ajal arenes linn edasi ja 1840ndatel aastatel pandi alus Pärnule kui kuurortlinnale. Igal suvel hakkas Pärnusse saabuma suurel hulgal suvitajaid, kes tulid oma tervist Pärnu mudaga parandama. Mere äärde kerkis omaette suvitusrajoon, kuhu ehitati nägusaid villasid. See pole ka mingi ime, sest suvel Pärnu lausa upub rohelusse, linnas on ilusad pargid ja heledaliivaline suurepärane supelrand. Ja muidugi on Pärnu meie rahvuslauliku Lydia Koidula sünnilinn ning just siin andis tema isa, papa Jannsen välja esimese eestikeelse ajalehe.
Pärnut on hakatud nimetama Eesti suvepealinnaks, seetõttu teavad vaid vähesed, et linn elab aktiivset elu ka talvel. Kuurortlinnas ei saa kohe kuidagi minna mööda Kuninga tänaval asuvast ajaloolisest „Grand-hotellist“, kus 1923. a. tegutses Adamsoni kaubamaja ja mis neli aastat hiljem ehitati ümber elegantseks võõrastemajaks. Omanik Robert Maiste teatas oma esimese järgu hotelli ja restorani avamisest järgmist: „Pärnus, Kuninga tänav 6 on avatud Grand-hotell, kus on mugavalt sisseseatud saal, lugemistuba, vastuvõtteruum, restoraan ja komfortaablilt sisseseatud numbritoad. Vannituba. Hinnad mõõdukad. Rongide sissesõidul jaamas om auto ja portier. Tallinna-Pärnu ühenduse 8-istmelise Renault auto seisukoht.”
Sellest ajast alates on küll eesti keel edasi arenenud, kuid nüüdne hotell „Victoria” koos „Grand café'ga” ei ole kaotanud midagi oma elegantsusest ega luksuslikust flair'ist. Enn Rand ise on olnud selle majaga seotud juba 1991. aastast, kuus aastat hiljem nimetati ta direktoriks ja hiljem avanes tal koos abikaasa Riinaga võimalus hotelli ostmiseks. See oli muidugi noortele inimestele suur rahaline risk, kuid eesti tugevate talude järglastel oli pealehakkamise julgust, pealegi on Riina Rand lõpetanud Tartus turisminduse alal ülikooli ja magistratuuri. Kuigi hotelli perenaine jättis naerusui veel lahtiseks, kas ta võtab ette ka promoveerimise, ei jäänud autorile kahtlustki selles, et teadmishimuline kahe lapse ema võtab koolitee peale väikest hingetõmbeaega töö kõrvalt uuesti ette. Ka Enn, kes toetab igati oma abikaasa ettevõtmisi, jagas minuga seda arvamust, kuigi see tähendaks tema jaoks topelt töökoormust. Mõlemad noored äriettevõtjad jõuavad veel pidada suvehotelli „Bristol” ja Pärnu lähedal asuvat turismitalu „Maria”, kus kasvatatakse isegi hobuseid. Töö ongi rohkem jaotatud nii, et Riina toimetab peaasjalikult linnas ja Enn maal.
Seega on hädavajalikud teadmised hotelli edukaks pidamiseks omast käest olemas ja ka külalised — talvel peamiselt puhkajad Skandinaaviast ja suvel ärikliendid — oskavad professionaalset võõrastemaja pidamist, kus privaatsus ja eksklusiivsus on kõrgel tasemel, eriliselt hinnata.
Kui siis veel kuulsin, et Rannad teevad ka aktiivselt ühiskondlikku tööd, pidin küsima, kust nad küll võtavad selleks aja. Riina on naiste majandusklubi aktiivne liige, Enn on Rotary ja Lions klubide liige. Kord kuus kogunevad „Grand cafésse“ kohaliku veiniklubi liikmed. Viimati oli neil külas saksa veinimõisa Franz Hahn ärijuht Miriam Madureira-Hahn. Ühiselt toetab abielupaar ka mitmeid Pärnu kultuuri- ja heategevusüritusi, isegi maestro Neeme Järvi on istunud nende klaveri taga.
Mõlemad Rannad vastasid kui ühest suust, et aega peab hästi planeerima, siis jõuab kõigega hakkama saada. Võõrastemajas ja restoranis töötab pealegi usaldusväärne, professionaalne ja hästi väljakoolitatud personal, põhikaader koosneb 17-st töötajast, suvel teenistujate arv kahekordistub. Klientide teenindamise perfektsusele paneb Riina Rand erilist rõhku.
Riina ja Enn Ranna juured on sügavalt Eesti mullas. Mõlemate kodune kasvatus on õpetanud mitte kergelt alla andma ning konflikte ja võimalikke probleeme lahendama. Nad teavad, et edu saavutamiseks peab rügama tööd, sest midagi ei kuku taevast niisama alla. Oma positiivse ja reaalse eluhoiaku tõttu on Rannad elus edasi jõudnud. Ja seetõttu ongi kindel, et nende tulevikuplaanid jõuavad ka (veel) praegustest unistustest kaugemale.
www.victoriahotel.ee