Postimees
http://www.postimees.ee/010406...
Pärnu pataljoni miinipildujate rühma ülem Tikovt, kelle näo kevadeõhetust varjab rohelisetriibuline maskeerimisvärv, ei vaata Tallinna Sakala tänava poole, kus kaitseministeeriumi neljandal korrusel kuulutab minister Jürgen Ligi kadu tema kodupataljonile.
«Sõdurid ei pea aega teenima ema põlle taga. Me ei püstita endale eesmärki rajada väljaõppekeskus igasse valda,» leiab Ligi.
Tikovt on välja mõõtnud, kuidas miinipildujatest kõige paremini tabada Pottsepa karjääri lähedal rünnakule tõusnud Scoutspataljoni üksusi. Ja miinid lendavad täpselt.
Edasi otsib kõrgete kummikutega sulavate soomülgaste vahel turniv Tikovt juba järgmiseks päevaks uusi positsioone. Tema rühma sõdurid peksavad kangiga veel kergelt külmunud maasse augud. Siis õigel ajal miinipilduja alusplaat tugevalt paika, toru püsti ja muudkui anna tuld.
10 tundi kojulendu
Tikovt on nagu sõdur ikka. Ainult et tema elukoht pole Kilingi-Nõmme, Koonga, Lihula ega Kihnu – Pärnu pataljonis teenivad peamiselt Lääne- ja Pärnumaa poisid.
Tema ei saa linnaloaga vabaks antud nädalavahetusel koju sõita, sest tema koju jõuab siit tubli kümne lennutunniga. Nii kaugel on Kanada pealinn Ottawa.
Tikovt ei saanud 23. juulil – oma 19. sünnipäeval – kutsuda sõpru näiteks Red Lobsteri restorani vähivaagna ümber ning uute kamraadide õnnitlusi võttis ta vastu Pärnu pataljoni köögis valminud juustu- ja šokolaadikoogi taldriku kõrval. Olid head koogid.
Tema vanavanemad põgenesid võõrsile Teise maailmasõja rinde jalust – üks Rootsi ja teine Saksamaa kaudu. Nüüd hoiab nende lapselaps Pärnu lähedal NATO rinnet.
Ottawas gümnaasiumi lõpetanud ja siis pool aastat restoranis töötanud Tikovt arvas, et Eestis elavad vanad inimesed, kes tegelevad rahvatantsu ja pirukate küpsetamisega.
Ometi tahtis ta maailma-avastamise tuhinas Eesti kodanikuna läbi teha Eesti kaitseväe ajateenistuse. Jaanipäeva paiku seisiski ta Pärnu pataljoni väravas, pikad juuksed meretuules lehvimas.
Pea pügati tal juba tunni pärast kiilaks ja sama kiiresti nagu juuksed, kaotas ta ka arvamuse vanade inimeste Eestist. «Kohtasin endavanuseid noori, kellele meeldisid pidutsemine ja tüdrukud, samad asjad mis mulle ja mu sõpradele,» pihtis Tikovt mõned kuud hiljem Sõdurilehele.
Ta oli kindel, et alustab ja lõpetab ajateenistuse reamehena, jookseb ringi ja täidab käsku. Läks teisiti.
Nüüd peab karjääri teinud ajateenija ise andma käsud 38 alluvale ja kui ta juuni alguses pataljonist välja kõnnib, kannab ta reservlipniku auastet. Temas on juhi omadusi, ütleb pataljoni ülem major Margus Rebane.
Tikovt on raadiost kuulnud, et kaitseminister Ligi tahab Pärnu pataljoni kinni panna. «Jama!» virutab ta kummikuga Pottsepa karjääri lähedal metsas vastu viimases tormis langenud mändi. «Pärnus on parim väljaõpe, seda rääkisid ka teiste pataljonide poisid Võrus aspirantide kursustel.»
Ühe sõduri sõnalöök jääb nõrgaks, kui isegi Pärnu linnavõimu ja kaitsejõudude peastaabi ühisrinde võiduvõimalused on kesised.
«Ei sobi 21. sajandil õpetada ajateenijaid välja tsaariaegsetes oludes,» muretseb kaitseministeerium. «Pärnu pataljoni territoorium on 2,8 ha, teistel väljaõppekeskustel 36-50 ha. Puuduvad sportimistingimused, ajateenijad on pidanud isegi talvel elama telgis.»
Tikovt tahtiski vabatahtlikult väeteenistusse selleks, et oleks raske, saaks karmides oludes mütata, lumises telgis raudahju kõrval magada ja lahustuvast kohvist turgutust otsida.
«Teiste pataljonide poisid räägivad, et nemad käivad palju vähem metsas õppustel. Mind ajab närvi, kui kuulen, et Pärnu pannakse kinni,» on ta nördinud.
Pärnu pataljoni pärast peetavas sõnalahingus on palju kompromissitust, et mitte öelda ülbet jäärapäisust ning kahetsusväärselt vähe inimlikku suhtlemist ja selgitamist.
Sõtta ei taha
Tikovti sõbrad Ottawas arvasid, et Matti lööb Eesti kaitseväele kiiresti käega ja lendab koju tagasi. Nad ei uskunud, et noormees siin nii kaua kestab, aga tal pole kordagi äraminemise mõtet tekkinud.
Tikovti eesti keel, mis veel poole aasta eest oli puine ja sõnuotsiv, on sorav, kuigi väliseestlase aktsent kumab jutust läbi ning mõnikord lipsab lausete vahele mõni ingliskeelne väljend.
Jõulupuhkuse ajal Ottawasse lennates kiitis ta militaarelu nii veenvalt, et sõber Eric teatas: tema läheb nüüd tuletõrjujaks.
Ka Tikovtil on plaan tehtud. Ta ei kavatse jääda elukutseliseks sõduriks Scoutspataljoni, keda ta õppusel rapsib oma rühma miinipildujatest.
«Mõned meie poisid lubavad sinna minna ja ütlevad, et tahavad reisida. Mina tahaksin praegu reisida pigem Jamaikale, mitte Afganistani või Iraaki,» lükkab ta ohtlikud välismissioonid kõrvale. «Olen liiga noor, ehk 25-aastaselt.»
Vahepealsed kuus aastat võiks õppida Eestis hotelli- ja turismimajandust, näiteks Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis, pakub Tikovt ise. Poolteist kuud tagasi leidis ta suvepealinnast endale tüdruku ja elu on kena nagu jalutuskäik läbi kastese heinamaa päikesetõusu poole.
Kas on ka midagi halba tema Eesti-elus?
«Ma ütlen teile, mis on kõige halvem. Tatrapuder.»
Pärnu pataljon 1906–2006
• 25.01.1905 – pärast tööliste suurt streiki ja vägivallatsemist palub Pärnu linnavalitsus Liivimaa kubernerilt, et Krasnojarski polgu rood võiks Pärnusse jääda kauemaks.
• 6.10.1906 – Pärnu garnisoni ülem polkovnik Sklifasovski võtab vastu tellistest laotud kasarmud, mis ehitati kahasse linna ja Waldhofi vabriku rahaga.
• 12.07.1921 – Pärnu Lembitu kasarmutesse kolib 6. üksik-jalaväepataljon.
• 30.06.1992 – luuakse Pärnu üksik-jalaväekompanii endistes 6. pataljoni kasarmutes.
• 1.05.1997 – valitsuse korraldusega muutub Pärnu jalaväekompanii Pärnu jalaväepataljoniks.
• 2004 – kaitseväe struktuuri ja arenguplaani järgi tegutseb Pärnu üksik-jalaväepataljon kuni 2006. aasta lõpuni, kaitsevägi soovib territooriumi edaspidi kasutada teiste üksuste jaoks.
• 11.11.2005 – kaitseminister Jürgen Ligi annab korralduse kutsuda Pärnu pataljoni tänavu 27. nädalal 161 ja 40. nädalal 51 ajateenijat.
• 27.03.2006 – minister Ligi tühistab eelneva käsu ning kinnitab Pärnu pataljoni sulgemisotsuse.
-----------------------------------------------------------------------------
President Arnold Rüütel, kuidas suhtute riigikaitse kõrgeima juhina kavasse sulgeda Pärnu jalaväepataljon ja kaitsevägi linnast välja viia?
Arnold Rüütel , president:
Väeosa edasist tulevikku tuleb käsitleda mitte eraldiseisva küsimusena, vaid kogu kaitseväe struktuuri ja arenguplaani kontekstis.
Muu hulgas võib analüüsida, kas ja kuidas on suudetud kaitseväe infrastruktuuri arendada ning kuidas on edenenud teised arenguplaanis määratletud valdkonnad.
Seejuures tuleb olla kindel, et sisuliste otsuste vastuvõtmisega mingil juhul ei kannataks kaitseväele püstitatud ülesannete täitmise tagamine – ajateenistusse kutsumine, ajateenijate teenistus- ja olmetingimused ning kaitsejõudude reservi ettevalmistamine tervikuna. Otsused saavad lähtuda ainult sellelt pinnalt.
Pean teemat oluliseks ning tahan seda arutada nii valitsuse kui kaitsejõududega, et lõplik ja detailsem seisukoht kujuneks tasakaalustatult.
Pärnu sõdur, kes vihkab tatraputru (5)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ostsin esimest korda tatraid peale selle artikkli lugemist.
Kuidas soovitate mul neid valmistada, et nad tuleksid maitsvad? Pole elus tatrapudru maitsenud.
(Teile kes Eestis loete seda ja kindlasti itsitate... Olen keskealine Kanadas sündinud naine. Kindlasti minu kasvades ei olnud tatrad saadaval siinsetes kauplustes)
Kuidas soovitate mul neid valmistada, et nad tuleksid maitsvad? Pole elus tatrapudru maitsenud.
(Teile kes Eestis loete seda ja kindlasti itsitate... Olen keskealine Kanadas sündinud naine. Kindlasti minu kasvades ei olnud tatrad saadaval siinsetes kauplustes)
Arvan, et asi on selles, et see on võõras. Kanadas saab osta BUCKWHEAT'i küll, aga seda tuleb otsida. Eesti laste laagrites ja kodudes võõrsil on tuntud küll kaerahelbe- ja mannapuder, aga üldjuhul mitte tatar. Ja nagu nenditud, kui ta pole õieti ja hästi valmistatud, on ta ausalt öeldes suht kibe.
Kas hakkame Eesti sõdureid valima selle järgi,et milline pudru kellegile meeldib?
Arvamus
TRENDING
