Tõnu Kann, reporter

Eesti Evangeelses Luteri Kirikus (EELK) on puhkenud vaidlus jumalateenimise korra üle, mille tõi kaasa viisteist aastat ette valmistatud kirikuliturgia reformimise katse katoliikluse suunas ja uuendajate soov muuta vana luterlik armulauajumalateenistus anglikaani kiriku missaks.

Paljud nimetavad Eesti luterlaste vaidlust armulauajumalateenistuse korra üle usulõheks, EELK peapiiskop Andres Põder ja Pärnu praost Enn Auksmann aruteluks usuasjus.


Kuigi EELK juhtivad vaimulikud eitavad kirikulõhet, on tõsiasi, et vaimulike konverentsil, mis peeti 21.-23. jaanuarini Läänemaal Roostas, ei suudetud kehtestada ühtset liturgilist korda uue kirikukäsiraamatu näol.

Selle tulemusena peetakse jumalateenistusi kas nn vana, 1951. aasta Uppsalas välja antud korra järgi või uue kirikukäsiraamatu põhjal, mis ootab alles lõplikku kehtestamist. Uus kirikukäsiraamat kehtestatakse, kui vaimulike konverentsil hääletab selle poolt kaks kolmandikku hääleõiguslikest kirikutegelastest.

Uue käsiraamatu kasutuselevõtmist toetas Roostas 82 hääletamisõigust omanud vaimulikust 47, vastu oli 35, mis on vähem kui kaks kolmandikku.

Veel enne Roostas toimunud vaimulike konverentsi mullu aprillikuus pöördus Eesti 220 luteri vaimulikust 70 koos 51 kirikumuusikuga piiskoppide poole palvega tohtida vana käsiraamatu järgi edasi toimetada ka siis, kui uus peaks kehtestatama.

“Seoses uue jumalateenistuste ja ametitalitluste käsiraamatu kasutuselevõtuga EELKs anname teada oma soovist jätkata senise agenda keeleliselt redigeeritud variandi kasutamisega uue jumalateenistuse ja ametitalituse kõrval,” kirjutasid vaimulikud, keda usuvaidluses on hakatud vanameelseteks nimetama.

Veebruarikuus lubas piiskoplik nõukogu liturgiliste kordadena nii vana kui uue kirikukäsiraamatu kasutamise. See jahutas mõnevõrra luterlaste seas puhkenud vaidlusi, mis olid jõudnud sinnamaani, et teenekas vaimulik ja teoloogiaõppejõud Eenok Haamer, paludes aega maha võtta, kirjutas ajalehes Eesti Kirik.

“Eesti Evangeelses Luteri Kirikus on välja kujunenud muret tekitav olukord,” kirjutas Haamer. “Kirik on ohus. See on lõhenemise oht. Nii pisikese rahva hulgas ei võiks tekkida olukorda, et seni kõige suurem ja ajaloolise kaaluga kirik pudeneb kildeduks.”

Samas ajalehes kirjeldatakse juhtumit, kus üks luteri kiriku liige, muusik, olles külastanud uuel viisil peetavat jumalateenistust, hüüatas: ”Aga see on ju üks teine, võõras kirik!”

Pärnu on jäänud tolerantseks

Eliisabeti kirikus läinud pühapäeval noore õpetaja Jaan Nuga juhitud jumalateenistusel ohkas üks luterlasest usuüliõpilane, et ei saa sellest liturgiast mõhkugi aru – teda õpetatakse vana korra järgi.

Pärnu praost ja mitme koguduse õpetaja Enn Auksmann teatas, et peab jumalteenistusi nii vana kui uue korra järgi: Pärnu Eliisabeti koguduse kirikus uue korra järgi, Häädemeestel, Treimanis ja Tahkurannas vana korra järgi ning Saardes mõlema korra elemente kombineerides.

“Minu arvates ei ole peaküsimus mitte selles, millise korra järgi jumalateenistust peetakse,” selgitas Auksmann. “Peamine küsimus on selles, kuidas mõistame jumalateenistust. Põhiline on siinjuures nii vaimuliku kui kirikuliste meelsus, mitte see, millise korra järgi või mis värvi raamatust jumalateenistust peetakse.”

Jumalateenistus või missa

Vanameelsete arvates ei peaks Eesti luteri kirikus vähendama jutluse osakaalu piiblilugemise arvelt, võtma kasutusele moodsat kirikumuusikat, laskma teenistuse ajal kirikuteenritel korjandusega tegelda ja õpetajat preestriks nimetama. Ja armulauajumalateenistust ei peaks muutma missaks.

Armulauajumalateenistusi on hakatud missadeks nimetama ka Pärnu Eliisabeti koguduses.

Auksmann põhjendas missa kasutuselevõttu kui läänekiriku traditsiooni, mis tähistab armulauaga jumalateenistust.

“Loomulikult võib öelda armulauaga jumalateenistus, aga miks mitte öelda missa?” küsib Auksmann. “Võib öelda kõnetraat, aga võib öelda ka telefon.”

Tundub, et asi ei ole siiski pelgalt sõnades, sest vanameelsed vaimulikud heidavad uuendajatele ette sedagi, et nendele on teenistuses sõnumist – jutlusest – olulisem armulauajumalateenistuse liturgia – kord.

“Traditsiooni kandvad vaimulikud mõistavad, et õpetuse sisu kujundab teenistuse vormi, mitte vastupidi,” kirjutas Eesti Kirikus Päären Lepp.

Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu süüdistas uuendajaid pühakirja halvas tundmises.

“Jutluse osatähtsuse kahanemine viitab ilmselt tänapäeva tendentsile, et vähenenud piiblitundmise tõttu ei suuda vaimulikud enam jutlustada nii hästi kui minevikus,” pakkus Ehasalu, lisades, et uus kord läheneb katoliiklusele.

Luterlane või katoliiklane

Pärnu praosti Auksmanni arvates pole siin probleemi.

“Kristuse kirik ei saa olla muud kui katoolne või katoliiklik, mis tähendab “kõikehõlmav”,” selgitas Auksmann. “Kristuse lunastus on universaalne ja määratud kogu inimkonnale. Martin Luther ja teised usupuhastajad ei rajanud mingit uut kirikut. Vastupidi, nad võitlesid otsustavalt sellise mõtteviisi vastu. Nende eesmärk oli pöörduda tagasi Kristuse kiriku algse ja puhta õpetuse juurde.”

Auksmanni selgitust mööda on Kristuse ja katoliikluse vastandamine kõike muud kui luterlik ja evangeelne.

“Vastupidi, meie eesmärgiks peab olema ühtsus ja me ei saa olla luterlased ega kristlased, ilma et mõistame end Kristuse üleilmse, katoolse kiriku liikmetena,” sõnas Auksmann. “Võib-olla olen kellegi suhtes ülekohtune, aga mulle tundub, et liturgiauuenduse vastased kipuvad välist vormi üle tähtsustama, seda ise vastastele ette heites, kuid teisalt tahavad puhtalt mugavusest teha seda, mida nad on harjunud tegema.”

kinnitas, et Eestis toimuv jumalateenistusuuendus vastab peaaegu sajaprotsendiliselt sellele, mis on toimunud viimastel aastakümnetel kõigis olulisemates läänekirikutes, nii protestantlikes kui katoliiklikes.

“Kiriku sõnum on vajalik kõigile inimestele,” rõhutas Auksmann. “Pärnu Eliisabeti kogudus üritab olla avatud mitmekesistele töövormidele, säilitades seejuures rangelt traditsioonilist kristlikku õpetust ja praktikat.”

Märkmed: