"Neli lõbusat reisikaaslast - Toronto Eesti daamid naaberprovintsis, tagaplaanil Montmorency kosk". Photo: J. Pahapill
Thousand Islands Cruise ootas meid sadamas. Laeval pakuti nii meelelahutust kui asjatundlikke selgitusi ümbruskonna osas. Kuulsime üht-teist linnas asuvate muuseumide kohta, mida on ühtekokku 21. Seda kõike kuuldes ohkasime – oleks siin vaid rohkem aega olla!
Vahepeal oli laev libisenud Kingstonist eemale ja silm puhkas tumerohelistel metsatukkadel ranna ääres, kus vilksatasid suvemajakesed kui pärlid. Laial veepinnal olid näha saarekesed. Kunagi oli neid 1000, nüüd arvatakse, et 1864.
Möödusime kaldal olevast sõjaväe spordikeskusest, Fort Henry National Historic Site’ist ja sõjaväemuuseumist. Olime tõelises tuhande saare paradiisis! Kahetsusega kuulsime reisijuhilt, et meil on aeg tagasi sadamasse pöörduda...
Peale mugavat ööd valmistusime Montreali sõiduks. Bussis rääkis tuurijuht Montreali vaatamisväärsustest. Suundusime 1976.a. olümpiamängudedeks ehitatud hoonete poole, külastasime sportlaste küla ja velodroomi. Edasi tuuritasime mööda Raekojast ja CBC majast ning nägime McGill’i Ülikooli.
Notre Dame’i Basilica sai oma nimetuse paavst Johannes Paulus II soovil. Siin peeti peamised riiklikud pidustused, pidevalt esines siin Montreali Sümfooniaorkester.
17. saj. protesteeris Prantsusmaa protestantide reformatsiooni vastu. Prantsusmaal ja ta asumaadel algas misjonäride töö. Quebeci usuinimesed aitasid sellele igati kaasa. Nii alustati Notre Dame kiriku rajamist, mida aitas ühiskond. Kirik ehitati uuesti 1843.a. Uuendatud kirikus oli tugev kell, mille heli kostus 34 km kaugusele. Kiriku altariseina kaunistavad mitmed kujud. Aastate jooksul on kirik muutunud suurepäraseks kunstitööks. Kirikusse on ehitatud rida väikeseid kabeleid, mis pühendatud pühakutele või piiblitõdedele.
Peale ööd Holiday Inn’is valmistusime sõiduks Quebec City poole. Külastasime Montmorency koske, mis asub jõe ääres. Charles de Montmorency oli New France’i kuberner. Kose kõrgus on 274 jalga, mis on poole kõrgem kui Niagara kosk. Talvel kosk külmub ja meelitab jääronijaid. Edasi sõites pöörasime Chez Marie restorani hoovi. See koht tuletas meelde kodust vanaema kööki — kõik oli käsitsi tehtud, alustades leivast. Igale reisijale pakuti viil leiba koos restoranipidaja parimate soovidega.
Sõidame nüüd prantslaste maailmas, üksikud külakesed tee ääres ja vahetevahel vilksatab mõni väiksem kirik. Esimesed elanikud olid siin Iroquois indiaanlased. Jacques Cartier oli esimene maadeuurija, kes otsis tõelist läbisõitu Aasiasse. Prantsuse rezhiim Kanadas lõppes seitsmeaastase sõjaga. Ameeriklased nimetasid seda French-Indian War. Briti sõjavägi võttis Quebeci üle 1759.a. Sama juhtus Montrealiga. 1763.a. Treaty of Paris andis terve New France’i brittidele.
Peagi jõudsime Quebec’i eeslinna. Seal ootas meid Cyclorama. Ronisime treppi mööda kiriku teisele korrusele. Rõdu äärel avanes meile imepärane vaatepilt. Kõik meie ees ja ümbruses oli üks suur pilt ning tekkis tunne, nagu oleksime meiegi selle sees. Olime nagu Jeruusalemmas. Pildi tagapõhi oli kunstnike maalitud ja esiplaanil mannekeenid – inimeste kogud. Paremal pool pildil Jeesus Kristuse ristilöömine. Seisime keeletult ja lugesime oma palveid. Öeldi, et see pilt on maailma suurim, mis mõeldud palveränduritele mediteerimiseks ja mõtlemiseks Jeruusalemmast.
Olime jõudnud Quebec City asutaja Samuel Champlaini ausambani. Hotel Frontenac’i jõe reelingult on suurepärane vaade üle jõe Orleani linnale. Tore oli jalutada rannal puust jalutusteel. Paremale jäid valitsusehooned, siis lõppes tee ja ees seisis kõrge trepp, mis viis üles Plains of Abrahamile. Meie trepist ronima ei hakanud, buss viis meid kohale. Teel möödusime Joan of Arc Gardens’ist, kus oli selle Prantsuse kangelanna ausammas. Seal oli ka kunstimuuseum. Möödusime majast, kus elas Cornelius Krieghoff, kuulus maastikumaalija; ning endisest St. Mathews Anglican'i kirikust, mis tänapäeval on raamatukogu. Peatusime ka Citadel’i ees — tähekujuline kindlus mahutab endasse 20 väiksemat hoonet.
Nüüd oleme Plains of Abrahamil, kohas, kus kindral James Wolfe püüdis 1759.a. võita lahingut Montcalmi vastu, mis otsustas New France’I saatuse. Siin oli ka kindral Wolfe’i monument, kes suri selles lahingus võidukalt. Lähedal on ka Musee de Quebec, kus saab teadmisi mitmesugustest lahingutest. Edasi minnes nägime vanalinna väravaid ja müüre. Linn on kasvanud juba ammu müürist välja. Sealsamas on ka basiilika, mis ehitatud St. Anne de Beaupre auks, kes oli päästja pühak neile, kes sõitsid üle ookeani uuele Prantsusmaale. See basiilika elas üle mitmeid veeuputusi, sest ta oli ehitatud liiga ligidale St. Lawrence’i jõele. Kiriku sisemus on jällegi väga kunstipärane.
Õhtu saabudes puhkasime jälle Holiday Inn’is. Järgmisel hommmikul tõusime vara — alustasime tagasisõitu Eesti TV saadet „Laulge kaasa!“ vaadates. Laulsime nendega kaasa ning jätkasime siinsete lauludega. Ees oli 500 km — küll üsna pikk sõit, aga tuleksime siiski tagasi sellele kaunile maale. Seljataga olid neli huvitavat päeva.