Heino Laaneots sündis 26. augustil 1928 Pärnumaal, Jäärja vallas, Saarde kihelkonnas, Kauoja talus, kus tema isa Aleksander oli talupidaja ja metsavaht. Heino ema oli pärit Pärnust ning ta vanaisa Hendrik Laaneots oli Kauojal vennastekoguduse eestseisja, rahvavalgustaja, koorijuht, vaeste abistaja ja andekas orelimuusik. Heino Laaneots suri Montrealis 20. novembril 2009.
Looduslikud ja muud tingimused mängivad inimese iseloomu kujunemisel suurt rolli. Heinol olid kõik need väärikad omadused, mis on varasematest aegadest tema sugukonnas säilitatud ja edasi kantud. Üheks väärtuste allikaks Heinole oli tema vanaisa Hendrik. Kindralmajor Ants Laaneots, Heino tädipoeg, kirjeldab Heino vanaisa järgmiselt: „Hendrik oli küla sool, rahvavalgustaja. Ta muretses oma pere pärast, aga jagas ka oma 50-hektarise Kauoja talu ande vennalikult abivajajatega. Vabadussõjast osavõtnutele jagati sealkandis talusid, aga mida mehed riigi käest tegelikult vastu võtsid, olid sood ja rabad. Abi ja nõu tuldi otsima Kauojale. Hendrik andis puid, laenas hobuseid, andis süüa. Temale oli kristlase kohus igale anda, kes küsib. Vana oli nii helde, et üle valla joosti tema juurde.“
Kauoja säilitamise nimel võideldi raskelt võlgadega, eriti peale Heino isa surma 1937. a. Heino ema oli raskelt haige, kasvatades üksi tütart. Kõik see oli löögiks vanaisa Hendrikule. Meenutab kindralmajor Ants Laaneots : „Kuus jalga pikk, suur, vägeva habemega Hendrik lõi Kauoja peretoa nurka seatud orelile hääled sisse ja laulis koraali „Oh mu vaene süda…..““
Väike Heino kuulas kõike, mida vanaisa rääkis Piiblist ja Jeesuse õpetusest. Hiljem hakkas ta aru saama, et vanaisal oli ristiusu praktilise ellurakendamisega õige palju tõsiseid küsimusi. Heino on maininud, et inimese väärikuse suhtes andis vanaisa talle alguse kätte, õpetades, et elu läheb edasi mitte nuiaga võitlemise poole, vaid inimsuse, helduse ning rahus läbirääkimiste poole. Nende mõistete kallal murdis Heino pead oma elu lõpuni.
Nõukogude okupatsiooni ning sõjaga seotud sündmused näitasid Heinole elu erinevaid külgi. Rabavad elamused, mida ta isiklikult koges 1941. a. Kilingi-Nõmmel, kus pärast kaotatud lahingut metsavendadega tapsid hävituspataljonlased kättemaksuks süütuid inimesi ning põletasid maha 60 maja – kus oli siin inimsus!? Nüüd sai Heinost juba tõsine osaleja diskussioonides vanaisaga.
Üks otsustavaid momente Heino elus saabus augustis 1944, mil venelased olid Eesti juba poolenisti vallutanud. Heino tundis, et pidi midagi ette võtma. Ta käis isa haual, isalt nõu paludes. Vanaisa jutud inimsusest, vabadusest, rahust ja vastutustundest kummitasid Heino hinges, aga ta tundis, et isa soovitas tal minna rindele. Heino oli siis 15-aastane.
Saksa tankitõrjeüksuse 180-mehest oli Paldiskis järel veel 7 (koos Heinoga) evakueerimise ajal Saksamaale. Tshehhi põrgust pääses ta äärepealt. Imesid juhtus, ja need viisid ta ikka ja jälle vanaisa juurde – käsk ütleb küll, et ära tapa, aga sama käsk ütleb, et sa ei tohi mõrval lasta sündida. Mida siis teha?
Sõja raputustele ja ebainimlikkusele pidas Heino vastu ning tema pagulustee oli kirju. 1947. a., peale kaevandusi ja põllutöölaagrit, sai tema elukohaks Inglismaa. Siit algas edasipürgimine ning kasvas tõsine huvi usuteaduse vastu, milles ta lootis leida vastust küsimusele: mis on INIMSUS? Teoloogiasse ning praktilisse kirikuellu rakendumine toimus samm-sammult. Pärast õpinguid USAs ning noorsoojuhtide kooli Soomes astus Heino 1962. a. Oxfordi ülikooli. Õpetaja ametisse ordineerimine toimus 1968; ta sai Gorby koguduse pastoriks Kesk-Inglismaal. Järgnes abielu Virvega ning poja Lembitu sünd.
1949. a. asutas tollane pastor Karl Raudsepp Montreali Jaani koguduse. Kui K. Raudsepp valiti E.E.L.K piiskopiks, kutsuti Heino 1977. a. Jaani koguduse õpetajaks Montreali. Temast sai koguduse looja ja ehitaja, koguduse uue elu edasikandja. Heino juhtis oma kogudust ustavalt 32 aastat, teenides koguduse lugupidamise ja armastuse. Ta kinnitas korduvalt, et ei ole ei fundamentalist ega reformaator, aga vast siiski pragmaatik, tõsieluga arvestav teoloog, kes vastavalt ka tõlgendab Piiblit.
Oma viimastel aastatel rääkis Heino sageli, et Jaani koguduse küpsus, arusaamine ja huvi tema teoloogiliste tõekspidamiste vastu küsimuses, MIS ON INIMSUS, lisasid ta uuringuile üha rohkem indu, ning rahulolu. Tema jutlused on trükimustas alal hoitud, kättesaadavad kõigile huvitatuile. Neis ta selgitas, et kuigi inimsuse küsimusele tal vastust pole, olevat see hea, sest nii jätkub mõtlemist veel tulevastele generatsioonidelegi. Kuid kord leitavat kindlasti, et ainult ennast täielikult ohverdavas ja tingimusteta koostöös seisneb inimkonna säilumine. Arengule selles õilsas suunas andis Heino oma elu ja tööga parima, mille eest vast tema Kauoja vanaisa, aga kindlasti tema kogudus, südamest tänulikud on.
Pastor Heino Laaneots 1928 – 2009 — In Memoriam
In Memoriam | 11 Dec 2009 | Ralf KallEesti Elu
In Memoriam
TRENDING
