Kuripatt, ei oleks mina ega keski teine saand selles vanas vabariigis nisukestes tingimustes talu pidada. Kuda sa elad, kui ei tohi ise pläru keerata, pastlapaelu kinni siduda, vikatit pinnida, silku püida ega sibulat koorida. Nigu teed ja naaber näeb, kutsub kordniku. See siis seletab enne, kui sulle protukolli teeb, et piibu võid ise täis toppida küll, aga põlema panemiseks pead vallavanema kutsuma, sest temal on tikutõmbamise patent.
Mina arvasin, et ega Eestimaal veel asjad nii ulluks pole läind, aga tuleb välja, et on veel ullemad. Mina kirjutasin mineva nädali rahvusliku püha puhul jutukese isamaa armastamisest, aga vot poleks tohtind. Keski Jott Ee nimeline, kes paistab olevat ühe noore ja kuulsa kirjaniku ahverkaat, oli hinternetis suskand minu loo taha oiatuse, et Eestimaa võlu ja valu on tema patent ja mina tohin ainult vahtralehe lippu lehvitada.
Kutsusin Ärmani appi ja palusin need petsalistid üles otsida. Jott Eed ei leid temagi, aga kirjaniku leidis küll ja selle segased seisukohad kah. Kirjanik ütles selge ja kindla sõnaga, et rahvus ja kodakontsus ei loe mitte midagi, elukoht loeb. Nigu eestlane üle piiri astub, tuleks tal Eestimaal ääletamise õigus ära võtta. Tema asemel akkavad ääletama kirgiisid ja kalmõkid, kes eesti keelt ei oska ega õpigi, aga õiguse annab neile Lasnamäe kortel. Aserpaitsaani tõugu kantpead kah, kes käivad mitme riigi vahet, aga enamasti on ikke Eestis, sest seal õitseb nende pisnis. Kirjanikuärra oli ise kah old olukorras, kus teda taheti pikemaks ajaks Luksempurki pista ja ta oleks sinna jäänd kah, aga juba kolmandal nädalil akkas eesti keel unuma. Tuli Eestisse tagasi ja elab nüid normaalselt.