Tõnu Naelapea
Suvi on lõpusirgel, varsti kõlab koolikell, algab sügisene rutiin. Suvi on ka turismi hooaeg, paistab, et inimestel ikka on raha, et reisida, maailma imesid, vaatamisväärsusi külastada. Üheks selliseks paigaks on Dubrovnik, kaunis Horvaatia linn, mille vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandite hulka. Nagu Tallinna vanalinngi.
Dubrovnik võitleb turismi vastu, kruiisilaevad peatuvad seal, tuhanded valguvad maale, kohale tulnud peamiselt, kuna vanalinnas filmiti Game of Thrones äärmiselt populaarset teleseeriat. Linnavalitsus on otsustanud piirata külaliste arvu, kuna neid on nagu rändrohutirtse, parvede kaupa ummistamas tänavaid, enesest pilte võttes, kohalike elu kvaliteeti rikkudes.
Tallinnas viimati olles asjad nii hullud ei olnud. Siiski, suveti, kui turistide kruiisilaevad sadamasse jõuavad, pole mõtet vanalinna minna. Ühest küljest meeldiv, et tunnustatakse meie pealinna ajalugu, arhitektuurilisi väärtusi. Isekamalt ei soovi aga munakividel tõuklemist ja tunglemist kogeda ega oodata restorani või muuseumi järjekorras.
Meenub 2007. aasta noortelaulupidu, kui olime Tallinnas. Vanalinn oli ammugi tuttav, kuid nagu magnet, kutsus ilusal päikesepaistelisel päeval sinna. Toompealt sai ju merd vaadata, alla vanalinnale, kaugemalegi vaateplatvormidelt. Olime nõus nende ritsikatega võitlema.
Mu lemmik tee Toompeale on Patkuli trepi kaudu. Oli vist tol päeval eelaimdus, et trepid viivad veel kaunimale vaateväljale kui tavaliselt. Nimelt trepi lõppu jõudes ootas ees turiste tervitav kaunis näitsik. Piltilus blondiin, minust pool pead pikem, rahvariided seljas, rinnas nimesilt Piret. Tal oli suvetööks turistide tervitamine, mitmes keeles ajalugu seletada, jagada voldikuid, vanalinna maakaarte, anda soovitusi, mis hooneid, kauplusi, restorane külastada.
Kiusliku iseloomuga nagu olen, ehmatasin Pireti ära, kui teda maakeeles teretasin ja palusin luba, et saaks temaga koos fotole. Abikaasa muidugi turtsus naerda, et ma jälle poisikesena käitun. Ent kui vaid foto, mitte otsene flirtimine, no ses pole ju midagi kurja. Piret naeratas häbelikult ja nõustus. Ja abikaasa, minu riugastega ammu leppinud, oli samuti päri piltnik olema.
Tollal ei olnud seda idiootset kommet nutitelefoniga kõikjal enesest pilti võtta ega jäädvustada juhuslikku kohtumist kellegi nimekaga. Ausalt, sellest haigusest ei saa aru – ja pole ainult millenniaalid selles edevuses süüdi. Neid telefone müüakse isegi pigem kaamera omaduste eest kui sidepidamise aparaadina.
Meil oli siis ikka vanamoeline fotoaparaat, selline, kus vaid 36 võimalust plõksutada, seega olime ettevaatlikud, mida jäädvustada. Piret aga pidi jääma, mälu juba enam ei osanud usaldada. Saigi siis talletatud pilt pikast, sihvakast eesti iludusest, kelle kõrval seisis totaka näoga maadligi turist, kuigi eestlane.
Lahkudes sai kaunitari ka natuke pinnida küsimustega, nagu vanusevahe ju lubas. Ta tunnistas enese olevat üliõpilase, kellele see töökoht meeldis, kuna sai kõiksugustega päeva jooksul mitmes eri keeles suhelda, abiks olla. Minule selline sõbralik kohustus küll ei oleks konti mööda, aga mõni eestlane on ikka aldis olema abivalmis.
Patkuli Pireti foto on kusagil kingakarbis, ümbrikus olemas, paljud fotod möödanikust ei ole jõudnud albumisse. Ei teagi, kuidas seda otsida või leidagi. Kuid tänu ilusale mälestusele hellitan lootust, et järgmisel korral, kui Snelli tiigi juurest asun Patkuli trepi kaudu Toompeale tõusma, saan Pireti nooremat õde vaateplatvormi juures kohata. Või mine tea, kui turismi piirang Tallinna jõuabki, siis ehk saan alles sinna ta tütart nägema…
TÕNU NAELAPEA
Patkuli Piret Eesti Elu
Arvamus
TRENDING
