Soome ajaloolane Martti Turtola, kes on praegu Soome Instituudi juhataja Tallinnas, avaldas möödunud aastal Konstantin Pätsi soomekeelse eluloo. See ilmus nüüd ka eesti keeles. Võtme Turtola lähenemisviisile annab teose alapealkiri „Eesti ja Soome teed“. Ainekäsitlus on võrdlev, mis teeb raamatu eriti rikkalikuks ja huvitavaks. Siit võib eestlane palju õppida Soome kohta — ja mitte ainult lähiajalugu, vaid ka kaugemale minevikku ulatuvat. Ja vastupidi — küllap Turtola raamat võimaldab soomlastel Eestit paremini mõista. Et võrdlemisel poliitiline kaalukauss tihti Soome kasuks vajub, ei ole ningi ime. Noorem veli Soome kasvas suuremaks ja tugevamaks, võib-olla isegi targemaks (millele ka Turtola diskreetselt viitab). Igal juhul globaalses mõttes tuntumaks ja tähtsamaks. Majanduslikust jõukusest rääkimata.

Raskemates oludes sõjavankrite teeserval kasvanud eestlastel, vanemal vennal, on vastu panna siiski üks asi, mida teisel on märksa vähem. See on sajanditepikkune allasurutuna ja uuemal ajal okupeerituna elamise kogemus, mis seletab poliitilise käitumise kõrvutamisel nii mõndagi. Seda kogemust Turtola loomulikult täiel määral ei taju ega mõista.

Soomlased ja eestlased on üksteisele lähedasemad kui ükski teine Euroopa rahvastepaar. Kui Viru meri vahelt puuduks, siis oleksime me tõenäoliselt üks rahvas. Austerlased ja sakslased räägivad sama keelt, aga ajalooliselt on neil olnud omavahel mõnigi kana kitkuda. Eestlaste ja soomlaste vahel suuremaid tüliküsimusi pole olnud. Nüüd on meil kitkumiseks kana asemel Turtola raamat.

Soomlasi võib huvitada Pätsi elulugu ümbritsetuna Eesti ajaloost. Meid huvitab eelkõige, kuidas Turtola Pätsi suhtub. Põhiliselt lugupidamisega. Ta ütleb: „Kahtlemata on Konstantin Päts Eesti ajaloo silmapaistvaim poliitik ja riigimees“ (lk. 17). Muidugi on tal Pätsi poliitiliste sammude kohta üht-teist kriitilist esitada, mõnel korral üpris rängaltki.

Vaidlusalused kohad Pätsi elus on: 1) majanduskontaktid ja kõnelused venelastega 1920. aastatel, mis on päevakorral seoses Magnus Ilmjärve uurimustega; 2) 12. märtsi 1934 sündmused ja järgnenud autoritaarse korra kehtestamine; 3) vastupanust loobumine septembris 1939 ja avaliku protestita kaasaminek Zhdanovi nõudmistega juunis 1940.

Turtola ütleb, et pole põhjust kahelda Ilmjärve allikates. Siiski on. Muidugi mitte nende võltsituses. Kuid nõukogude diplomaatide raportite, kirjavahetuse, päevikumärkmete täielik tõepärasus on oma olemuselt kahtlane. Kirjapandut moonutas mitte ainult soov oma tegevust ülemustele näidata paremas valguses, vaid ka rattakeseks olemine totalitaarses terrorisüsteemis.

N. Liidu saadik Tallinnas K. Nikitin kirjutas päevikusse, et vestluses 15. aprillil 1939 ütles Jaan Tõnisson: „Luban endale avaldada teie ees Eesti rahva arvamust, et me oleme kogu hingest koos Nõukogude Liiduga. Me teame, et ainult koos Nõukogude Liiduga saame me hoida oma iseseisvust. Kui tahate võtta me sadamad, siis palun.“ (J. Ant, „Saadiku päevik“).

Loomulikult ei saa võtta seda tõepärase avaldusena, isegi mitte siis, kui J. T. tõesti midagi sarnast ütles. Kuid Ilmjärv rajab oma süüdistused Pätsi vastu suures osas just sellisele küsitava väärtusega nõukogude dokumentatsioonile. Turtola ei ole Ilmjärvega siiski kõiges nõus. Edastades Ilmjärve kogutud andmestiku põhiteabe, lisab ta omalt poolt: „Pääsedes ligi Nõukogude majandussüsteemile, sai Päts ilmselt sedakaudu teenida ka oma isamaad. Kindlasti ei olnud tegu ainult isikliku kasu saamisega. Päts uskus, et teenib samal ajal ka Eestit.“ (lk. 122).

Kahtlust võib ka tekitada küsimus: ehk anti Moskvas Ilmjärvele ürikuid selektiivselt? Nõukogude ja vene süsteemis talle vaevalt et võimaldati vaba juurdepääs kogu dokumentatsioonile. Samuti kerkib mitte ainult ürikute tõlgendamise, vaid ka tõlkimise küsimus. Erinev sõnadevalik tõlkimisel võib anda öeldule teise varjundi. Seepärast nüüd, kus tal uurimused on lõpule jõudmas, peaks Ilmjärv tegema Moskvast saadud dokumentatsiooni kättesaadavaks ka teistele uurijatele.

Turtola ironiseerib selle üle, et Ilmjärve on süüdistatud ta uuringute rahastamises tõnissonlaste poolt ja kahtlustatud, kas ei ole mängus Tõnissoni pooldajate käsi (lk. 20, 113). Ometi on Ilmjärv ise möönnud, et Jaani poeg Heldur Tõnisson oli üks tema finantseerijaid (Pm, 11. sept. 99). Eesti Ekspressi andmetel (16. sept. 99) rahastas Heldur Tõnisson Ilmjärve pikki aastaid.

Ma ei taha ega saa öelda, et Ilmjärve uurimused Pätsi ärisuhetest venelastega on tingimata valed. On võimalik, et Päts ületas (raskelt määratletava) eetilise piiri. Kuid selgelt on näha, kuidas Ilmjärv annab kogutud andmestikule võimalikult halva tõlgenduse. Sama on ta teinud mitmes uurimuses ka Laidoneriga, mida kroonib hiljutine kiri Viljandi linnavolikogule, kus ta ütleb, et Laidoner on Vabadussõja väejuhina ülehinnatud ja talle kui korruptandile, diktaatorile ja alistujale monumendi püstitamine oleks naeruväärne. Ilmjärve kirjutisi suunab eriline Pätsi- ja Laidoneri-viha.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi 20-aastase rahuaja tähtsündmuseks on 12. märts 1934. Kommunistide võimuhaaramiskatse 1. dets. 1924 oli dramaatilisem kui Pätsi-Laidoneri riigipööre, aga siis ei muutunud riigikord. Pärast mässu mahasurumist jätkus liberaaldemokraatlik parlamentaarne süsteem senisel kujul. 12. märts viis aga välja autoritaarsele ja presidentaalsele riigikorrale.

See sündmus leiab muidugi käsitelu ka Turtola raamatus. Kahjuks kirjeldus kubiseb vigadest. Esiteks, Tondilt toodi kesklinna Sõjakooli aspirantide kursus ja mitte allohvitseride kool, nagu ütleb Turtola. Teiseks, üksuse suuruseks oli 3 ja mitte 4 kompaniid. Kolmandaks, kol. Aleksander Jaakson ei olnud Sõjakooli ülema abi, vaid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem. Neljandaks, Sõjakooli ülem, kes aspirantide kompanii linna viis, oli kol. Herbert Grabbi. Viiendaks, Sõjakool ei viinud läbi arreteerimisi, vapsitegelased vangistas politsei. Kuuendaks, Sõjakool ei olnud ainuke relvaüksus, mida 12. märtsil kasutati.

Seitsmendaks, Turtola ironiseerib Jaaksoni kallal, kes olla ülendatud kindraliks „autasuna oma truuduse eest“. Eesti üheks intelligentsemaks peetud ohvitseril, ühe ülikooli (Tartu) ja kolm kõrgkooli (Tartu Õpetajate Seminar, Eesti ja Prantsuse kõrgemad sõjakoolid) lõpetanud Jaaksonil kulus kolonelist kindraliks saamiseni 9 aastat. Võrreldava vanuserühma 10-l teisel EV kindralil läks aega keskmiselt 9,1 aastat. Eelistust eriteenete eest ei saa nentida.

Kaheksandaks, ei saa Turtola moodi ühemõtteliselt öelda, et 12. märtsi aktsioon oli „kahtlematult ebaseaduslik“. Kaitseväe kasutamine oli seaduslik, kui see toimus käsuliini pidi — kaitseminister Lill, staabiülam Reek, Tallinna garnisoni ülem Jonson. Vapside vangistamine Tallinnas oli seaduslik, ütleb neid kõige põhjalikumalt uurinud Rein Marandi, samuti kaitseseisukorra väljakuulutamine („Must-valge lipu all“ I, lk. 434-36). Teised sammud, nagu valimiste edasilükkamine ja Laidoneri määramine ülemjuhatajaks, seaduslikud ei olnud. Muidugi ei olnud demokraatlik ega seaduslik hilisem Riigikogu asetamine vaikivasse olekusse ja erakondade tegevuse peatamine.

Kas Pätsi ja Laidoneri tegevus 12. märtsil oli poliitiliselt õigustatud, sõltub sellest, kuidas suhtuda võimule pürgivate vapside tõkestamisse. Riigikogu ja erakonnad kiitsid 12. märtsil rakendatud meetmed igatahes heaks. Turtola arvamus on, et Päts „surus maha fashimi tüüpi äärmusparempoolse vabadussõjalaste liikumise“ (lk. 180). Andres Kasekamp oma raamatus „The radical right in interwar Estonia“ ütleb, et vapsid olid „määritud võõra ideoloogiaga“ ja omasid mitmeid „fashismile iseloomulikke jooni“ (lk. 155, 159).

Kas sellise ohtliku liikumise pidurdamine, mis nii Marandi kui teiste allikate järge oli lõhestamas kaitseväe ja Kaitseliidu kaadrit ning tekitanud riigis äärmiselt äreva olukorra, oli õigustatud või mitte, selle üle vaidlevad ajaloolased tulevikuski.

Turtola räägib mingist Pätsi „kamariljast“ (lk. 181, 187). See väljend koos samade isikute nimedega ilmus esmakordselt eesti pagulastele suunatud nõukogude pamfletis „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas XIII“ (Tallinn 1968, lk. 119) ja kordus teises samaotstarbelises trükises „Mineviku teed ja rajad“ (autor Rein Kordes, Tallinn 1976, lk. 190). Miks korrata nõukogude propagandat?

Kui aprilliks 1938 olid uue põhiseaduse kehtimise ning riigikogu kokkuastumise ja presidendi valimisega Pätsi suured reformid lõpule jõudnud, riik poliitilisest kriisist välja juhitud, majandus õitsele viidud ning eesti rahvas nii vaimu- kui kehakultuurilt tugevam kui kunagi enne, oleks olnud viimane aeg loobuda autoritaarkorrast ja taastada täielik, erakondadel rajanev ja tsensuurivaba demokraatia. Päts ja Laidoner seda ei teinud.

Turtola arvates oleks Eesti palju kindlamini pidanud vastu seisma N. Liidu nõudmistele septembris 1939. Eesti pidanuks teostama üldmobilisatsiooni kas kohe maailmasõja puhkedes või hiljemalt enne läbirääkimiste algust Moskvas, nii nagu tegi Soome. See oleks tugevdanud Eesti positsiooni kõnelustel. Samuti pidanuks kaitsejõud reageerima Eesti territoriaalvete ja õhuruumi rikkumistele N. Liidu poolt. Turtola jätab aga lisamata, et see oleks tähendanud tõenäoliselt sõda, milles Eesti oleks tulistanud esimesed paugud. Valitsus otsustas suurt vaenlast mitte ärritada ning jätkas seda taktikat iseseisvuse kaotamiseni.

Turtola nendib, et Eesti otsus mitte vastu hakata jättis lahtiseks Soome lõunatiiva. Eestis asuvatest baasidest said vene lennukid rünnata Soomet ning nurjus Soome ja Eesti kindralstaapide salajane koostöökava sulgeda miiniväljade, rannakaitsepatareide ja allveelaevadega Soome laht Tallinn-Porkkala joonel. Lisaks noomib Turtola Eesti juhtkonda ja hilisemaid mälestuste autoreid müüdi levitamises, nagu oleks Soome tõrjunud tagasi Eesti valitsuse abipalve. Soome poole abi saamiseks ei pöördutudki, väidab Turtola. Etteheited oleks omal kohal ühel eeldusel. Nimelt, kui Soome oleks abi palumise korral olnud valmis seda andma. Kas Turtola saab väita, et Soome valitsus oleks Eestile vastanud: jah, kui N. Liit teid ründab, siis astume sõtta teie poolel. Arvan, et mitte. Nii nagu Rootsi ei tulnud Soomele appi Talvesõjas, poleks Soome sõjavägi sekkunud Eesti-Vene konflikti.

Relvastatud vastuhakust loobumine oli saatuslik otsus. Nüüdsest vaatepunktist, toonast tulevikku ajaloona teades, oleks kindlasti pidanud vastupanu osutama. Sõjavägi ja rahvas olid selleks valmis. Eelis olnuks eelkõige moraalne ja psühholoogiline. Eesti rahva vaim oleks tänapäeval tervem ja iseteadvam. Poleks vaja kanda oma lipu all võitlemata jätmise koormat. Tsiteerin Norilski NKVD vanglas sügisel 1941 kirja pandud ülekuulamisprotokollist kol. Herbert Grabbi sõnu: „Meie, endised Eesti sõjaväe ohvitserid...olime väga vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu kehtestamise vastu Eestis. See, et Eesti kaotas iseseisvuse ilma igasuguse vastupanuta, oli meie jaoks häbiplekk ja koorem.“ Pool aastat hiljem lasti ta maha.

Järeleandlikku otsust ei langetatud kergelt. See tehti oma parima äranägemise järgi eesti rahva säästmiseks sõjaohvritest ja lootuses maailmapoliitilise olukorra peatsele muutusele. Seepärast ei saa me Eesti tolleaegset juhtkonda tagantjärele hukka mõista, küll aga otsust ajaloo valguses arutada ja kritiseerida.

Juunis 1940 oli vastupanu mõttetu, vaenlane oli baasidelepinguga juba maale lastud. Turtola taunib Pätsi järeleandlikkust Zhdanovi nõudeile ja presidendina antud allkirju. Kui ma 1989 a. aitasin Washingtonis Endel Lippmaal Molotov-Ribbentropi pakti dokumentatsiooni kokku panna, mille ta edukalt Moskvas lauale lõi, siis muretses Lippmaa just nende allkirjade pärast, kartes, et Moskva neid argumentidena ära kasutab. Õnneks need miinid ei plahvatanud.

Turtola läheb liiga kaugele nimetades Pätsi kollaborandiks, võrreldes teda marssal Petainiga. Päts ei jäänud okupandi heakskiidul jäänukriigi etteotsa, nagu Petain. Õiglane ei ole ka etteheide Pätsile, et ta ei juhtinud rahvast tsiviilvastupanu teele. See tähendanuks ainult rohkem ohvreid Stalini terrorimasinale. Ja vastupanu osutas rahvas ühel või teisel viisil kogu pool sajandit kestnud okupatsiooni jooksul niikuinii.

Märkmed: