Paavst Johannes Paulus II mõistis, kui ohtlik on usu kasutamine poliitilistel eesmärkidel

Paavst Johannes Paulus II lahkumine annab põhjuse analüüsida seda, kui võimas on usu jõud – kui seda kasutatakse siiralt ja omakasupüüdmatutel eesmärkidel – üksikisikute ja tervete rahvaste elu muutmisel; ent teisalt sedagi, kuidas usk – kui seda kasutatakse isekatel ja poliitilistel motiividel – võib viia religioosse fanatismini.

Pole kedagi, kes eitaks, et Poola päritolu paavst mängis olulist rolli kommunismi kukutamisel Ida-Euroopas, sealhulgas endises Nõukogude Liidus. Ta suutis ületada 2000 aastat kestnud lõhe juutide ja kristlaste vahel.

Johannes Paulus II näitas oma eluga – sealhulgas surma ja kannatuste aktsepteerimisega – eeskuju, kuidas meiegi elama peaksime. Oma ametiajal suutis ta maailma tõeliselt muuta, ja mitte üksnes katoliiklaste jaoks, vaid (ja võib-olla enamgi veel) nende inimeste jaoks, kes polnud usu jõudu varem näinud ega kogenud.

Ent isegi sel juhul, kui keegi ei tunne kiusatust lahkunud paavsti arvukaid tegusid alahinnata, ei saa eitada üht veidi ebameeldivamat asjaolu: pea veerandsada aastat kestnud Johannes Paulus II ametiaja vältel religioon organiseerus, kusjuures poliitilise võimu poole pürgiv religioon on kõike muud kui positiivne, ohustades sallivust, mis peab olema igasuguse vaba ja avatud ühiskonna nurgakivi.

Paavst jutlustas sallivust

Mõnedki kommentaatorid on öelnud, et selles tuleb süüdistada paavst Johannes Paulus II, kes propageeris konservatiivseid vaateid abordi ja vaimulikkonna tsölibaadi suhtes ning austas sügavalt kirikusisest hierarhiat. Aga selline lähenemine on vale – see ajab segi kiriku enda doktriinid ja nende doktriinide kasutamise teiste poolt väljaspool kirikut.

Terve oma ametisoleku aja rõhutas Johannes Paulus II vajadust seniseid doktriine säilitada ja tugevdada. Ent samal ajal rõhutas ta vähemalt sama innukalt seda, et kristlased peavad teistesse suhtuma sallivalt ja austusega. Paavsti jutlustes ja kõnedes, mida ta pidas enam kui 100 riigis, mida ta külastas, kordus sageli Kristuse näide heast samariitlasest (piiblilugu röövlite poolt poolsurnuks pekstud mehest, keda ei aidanud mitte mööduvad vaimulikud, vaid põlatud samariitlane – toim) – põlastatud “teisest”, kes ometi käitus paremini kui need, kes pidasid end usklikkuse eeskujuks.

Johannes Paulus II adus hästi, et kirikule on tähtis kuulutada omaenda transtsendentset tõde. See annab kirikule jõudu ja aitab muuta neid, kes sellesse usuvad. Ent paavst mõistis ka, et kirikut ümbritsevas maailmas elab palju selliseidki inimesi, kes ei tunnista ühegi kiriku õpetust. Ta tunnistas, et iga katse kasutada religiooni poliitiliste eesmärkide nimel, mille käigus usku rakendatakse mõne kitsa eesmärgi saavutamise vahendina, mitte üksnes ei õõnesta religiooni aluseid, vaid võib avada ka tee tõelisse kurjusesse.

Neid asju pole paavsti kriitikud tavaliselt mõistnud. Kuid palju suuremaks probleemiks kui seda laadi kriitikanooled on meile inimesed, kes on elanud nii, nagu paavst ei elanud – need, kes on püüdnud religiooni kasutada kõige egoistlikumate eesmärkide saavutamiseks.

Elu ilma usuta on tühi

Religiooni kuritarvitamise kõige äärmuslikum vorm on terrorism – inimesed, kes usuvad, et neil on õigus ja isegi kohustus oma usu nimel teisi rünnata ja hävitada. Johannes Paulus II mõistis, et seda ohtu kätkevad endas kõik religioonid.

Kuid enamikule meist pole religioonist inspireeritud terrorism eriline probleem. Palju raskemad ja salakavalamad ohud lähtuvad inimestest, kes usuvad, et nende religioon annab õiguse – niipea kui neil on piisavalt võimu – suruda oma vaateid teistele peale. Seda religioosset ohtu võib täheldada liiga paljudes riikides.

Näiteks USA-s, kus kristlikud fundamentalistid sageli rõhutavad, et vaid nende aatekaaslased võivad jõuda kõrgetele ametikohtadele, nagu näiteks föderaalkohtunik. Aafrikas ja Ladina-Ameerikas püüavad paljud katoliiklikud liidrid rahvale peale sundida oma vaateid sündimuse kontrollist, olgugi et inimesed võidaksid pigem teistsugusest lähenemisest. Venemaal töötab õigeusu kirik kodanikuühiskonna nõrgestamiseks, mis ometi alles äsja kujunema hakkas.

Seda loetelu võiks pea lõputult täiendada. Sellal kui religioon võib teha palju head, on seda kasutatud ka palju vähem õilsatel eesmärkidel. Seda mõistavad eestlased ehk paremini kui ükski teine rahvas. Läbi ajaloo on religioon olnud eestlastele ikka midagi väljastpoolt pealesurutut. See on muutnud enamiku eestlasi religiooni suhtes skeptiliseks, kuid teisalt ka tundlikuks religiooni ohtudele.

Johannes Paulus II, kelle kujunemisaastad langesid samasse kaksiktotalitarismi aega, mille läbi kannatas ka Eesti, jagas seda arusaamist. Ta teadis, et elu ilma usuta on tühi. Kuid niisamuti teadis paavst, kui ohtlik on usu kasutamine poliitilistel eesmärkidel.

See arusaam kujundas ta elu ja tegusid. Me saame vaid loota, et paavsti õpetus elab edasi ja levib selles maailmas ka siis, kui Johannes Paulus II leiab oma väärilise koha teispoolsuses.

Eesti Päevaleht

Märkmed: