Vene parlamendi alamkoda võttis 17. jaanuaril 407 poolthäälega ja ilma ühegi vastuhääleta vastu avalduse, milles pöördutakse presidendi ja valitsuse poole ettepanekuga võtta Eesti vastu kasutusele majanduslikud sanktsioonid. President Vladimir Putinile anti vabad käed edasiste meetmete rakendamiseks. Selle sõgeda dokumendi toon meenutab ultimaatumit. Mis oli siis Kremli järjekordse laimu- ja propagandarünnaku ajendiks?

Pronkssõdur muidugi! Kui see nii palju konflikte tekitab, mis oleks siis loogilisem, kui see punakuju südalinnast eemaldada ja mujale viia? Seda enam, et nüüd on selleks ka seaduslik alus olemas. Eesti Riigikogu võttis nimelt nädal varem, 10. jaanuaril vastu Genfi konventsiooniga kooskõlas oleva sõjahaudade kaitse seaduse, mis annab juriidilise aluse pronkssõduri teisaldamiseks. Peaminister Andrius Anisp selgitas neljapäeval ajakirjanikele: „Eesti on ühinenud Genfi konventsiooniga ja võtnud endale kohustuse suhtuda sõjahaudadesse austusega. Kuid on juhtumeid, kus paraku austusega suhtumisest ei saa kõnelda. Ei saa rääkida austusest, kui haudadel tallatakse, peetakse miitinguid, juuakse viina. See ei ole Eesti inimeste arusaamist mööda kindlasti austusega suhtumine.“

Ülalmainitud Eesti seaduse vastuvõtmine vallandaski aga Moskvas valulise ja vihase reageeringu, mis kulmineerus siis riigiduuma avalduses. Kõnealust seadust nimetatakse selles „fashismi vastu peetud võitluse ohvrite mälestuse hävitamiseks” ja öeldakse, et see tõestab „Eesti võimude kavatsust jätkata teed fashismi heroiseerimisele“. Et Eesti-vastane viha ei jää ainult Vene parlamendihoone kõikenäinud seinte vahele, näitab asjaolu, et ööl vastu neljapäeva mäkerdati jälle Eesti peakonsulaadi hoonet Peterburis musta värviga.

Enne duuma avaldust jõudsid oma negatiivsed või isegi hävitavad hinnangud Eesti seaduse kohta välja öelda N. Liidu ekspresident Mihhail Gorbatshov, Vene välisminister Sergei Lavrov jpt. Ei tohi unustada, et ka Venemaal, nagu Eestiski, on lähenemas parlamendi ehk riigiduuma valimised, nii et järjekordset rünnakut Eesti vastu tuleks ühtlasi vaadata läbi selle prisma.

Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami arvates jääb mulje nagu elaksime jälle aastas 1939, kui vaadata Moskvast Eesti suunas sadavaid süüdistuste ja ähvarduste räiget tooni. Tema hinnangul ei soovita Kremlis mõista, et Eesti-Vene suhteid ei saa tänases maailmas enam suruda Hitleri-Stalini pakti konteksti. Kelam nendib, et Venemaa agressiivsus näitab, et „tegemist on ebausaldusväärse ja ohtliku riigiga”.

Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaat Mart Laar soovitas aga säilitada rahu ja mitte rutata reageerima „igale Venemaalt pärinevale lollile avaldusele”.

18. jaan. Postimehe juhtkirjas seisab, et Moskva püüab Eestit rahvusvahelisele üldsusele serveerida tigeda, paranoilise väikeriigina, kus valitsevad natsionalistlikud poliitikud. Postimehe juhtkirjanik soovitab Eestil tagasi pöörduda pronkssõduri tüli lätete juurde ning meenutada maailmale ja kohalikule vene kogukonnale Nõukogude rezhiimi kuritegusid Eestis: Molotovi-Ribbentropi pakti, Eesti rahvuseliidi süstemaatilist hävitamist, massküüditamisi jne. Miks ei võiks neile ka meenutada okupatsiooniajal toimepandud vandalismiakte — arvukate vabadussammaste hävitamist, mis ju sellesse konteksti nii hästi sobiks!?

Venemaa on leidnud võimalike majandus-sanktsioonide kehtestamiseks ka haruldase käepikenduse — Eesti naftatransiidifirma kibestunud juhi Andrei Filatovi, kes nii väga soovis Eesti kodanikuks saada, aga oma Eesti-vaenuliku filmi tõttu sellest ilma jäi. Nüüd deklareeris Filatov: „Meile on vastuvõtmatu, kui riigi juhid osalevad SS-laste ja fashismi ausse tõstmise!”

Nii võib siis pronkssõduri teisaldamine tuua kaasa nafta transiidist laekuvatest miljonitest ilmajäämise. Keeruline dilemma.

Märkmed: